jump to navigation

Philip K. Dick “Ubik” 23.03.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
6 kommentaari

Martin Pedaniku kujundus

Oma raamaturiiulit revideerides ning lugemata raamatuid lugemisjärjekorda sättides jäi näppu kaks eksemplari Philip K. Dicki romaani “Ubik”. Jah, just nimelt kaks eksemplari — kohati kipub minuga nii juhtuma, et ma ei mäleta täpselt, mis mul riiulis olemas on ja seetõttu ostan raamatuid topelt. 😳 Igatahes väikese sirvimise järel ei tulnud küll meelde, et oleksin seda raamatut varem lugenud. Või õigemini, tuli meelde, et vist alustasin aga mingil põhjusel jätsin pooleli. Sedakorda jõudsin läbi raskuste õnnelikult lõpuni.

Philip K. Dick’ilt olen varem lugenud romaani “Bladerunner: Kas androidid unistavad elektrilammastest?”. Ja näinud ka selle romaani ainetel vändatud filmi, Harrison Fordiga peaosas. Ja kõik, sest paraku on Eestikeelse ulmekirjanduse bibliograafia andmetel sellelt kuulsalt ulmekirjanikult maakeeles ilmunud üldse vaid 3 romaani ja 2 juttu.

“Ubiku” lugemine ei edenenud mul alguses üldse ning ma ausalt öeldes ei imestanud, miks selle kunagi nurka viskasin — väga segaselt kirja pandud tekst. Üldjoontes on lugu aga järgmine.

Tegevus hakkab hargnema Maal, ajaliselt kusagil meie lähitulevikus. Philip K. Dicki poolt lugejatele kirjeldatav maailm on aga selle poolest eriline, et kõiksugu paravõimed on seal üsna levinud. On inimesi, kellel on telepaadi talent ning neid, kes oskavad tulevikku ette aimata (aimdurid). Ja teisigi. Lisaks “talentidele” on levinud ka nn “antitalendid” ehk siis inimesed, kel oskus paravõimeid blokeerida. Nii “talendid” kui “antitalendid” on koondunud korporatsioonidesse, mis pakuvad vastavaid teenuseid — näiteks kellegi mõtete lugemise kaudu äriplaanide varastamist või siis vastupidi, kaitset sellise uut tüüpi tööstusspionaaži vastu. Nagu paravõimetest veel vähe oleks, on Philip K. Dicki “Ubiku” maailmas võimalik ka elu pärast surma. Õigemini küll “poolelu” — surnud inimene külmutatakse ning peale seda saavad lähedased temaga mõnda aega ühenduses olla ja telefonitsi vestelda, enne kui lahkunu teadvus lõplikult hääbub. Samuti kirjeldab Philip K. Dick “Ubikus” kauboikapitalismi absoluutset tippu, maailma, kus kõike saab ainult raha eest. Isegi oma korteri uks ei tule enne lahti, kui oled sellele mündi poetanud. Ühesõnaga üsna veider ja minu meelest ka üsna vastik paik. 😯

Peategelaseks on “antitalentide” korporatsiooni töötaja Joe Chip, kelle tööülesandeks uute töötajate leidmine. Ühel päeval saavad nad suure tellimuse Kuul asuva firma puhastamiseks paravõimetega spioonidest. Peaaegu kõik vabad “antitalendid” lendavad Kuule kuid satuvad seal varitsuse osaliseks. Toimub pommiplahvatus ning firma direktor, Runcifer, saab surma. Ülejäänud “antitalendid” taanduvad Joe juhtimisel Maale, et viia direktor poolelu jaoks külmutusse ning asuda seejärel süüdlasi otsima. Paraku hakkab tagasi Maale jõudes toimuma kummalisi sündmusi ning lõpuks jõuavad tegelased otsaga 1939. aastasse… Ah et, mis või kes on ubik? Lugege ise. Võib-olla saate teada, võib-olla mitte.

Ulmekirjanduse BAAS-is on Andri Riid väga tabavalt öelnud, et “Ubik” on kui üks suur puzzle. Nii on ja seetõttu oli selle 168-leheküljelise romaani lugemine mulle tõeline piin, sest puzzlede kokkupanemine pole mulle kunagi meeldinud. Piltlikult öeldes tuli esimesed 50 lehekülge puzzle raami kokku panna, järgmised 50 lehekülge üksikuid muid tükid paika sobitada ning ülejäänud osas oli puzzle kokkupanemine juba ka veidi huvitav. Aga kui pilt lõpuks peaaegu kokku sai ning arvasin juba aru saavat, mida see kujutas, siis päris viimaseid tükke kohale asetades see jälle muutus ning jäin tulemust lolli näoga üht- ja teistpidi vaatama… 🙄

Paljud kaasarvustajad kiidavad Ulmekirjanduse BAAS-is “Ubiku” just selle segasuse ja paranoilisuse pärast taevani: 19-st arvustajast 16 on hindeks pannud “viie”, 2 “nelja” ja vaid 1 “kolme”. Kuna minu jaoks pole saladused ning lõpuni salapäraseks jäämine väärtused omaette, siis liitun “kolmemeestega”.

Aga lõpuks alguse juurde tagasi tulles — mul on endiselt kaks eksemplari “Ubikut”. Philip K. Dick’i parafraseerides:

Sõbrad, käes on aeg koristada! Nüüd anname ühe “Ubiku” tasuta ära! Jah, kui soovite proovida, kirjutage kommentaar! Esimene kommenteerija on õnnelik võitja! Ärge unustage: “Ubik” on vaid mõne sekundi kaugusel! Nii et proovi “Ubikut”! Ja ole armastatud!

Eestikeelne alternatiivajalugu 16.03.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , , , , , , , ,
12 kommentaari

Kolm kuud tagasi, kui Vladimir Sorokini “Sinist pekki” arvustasin, palus Punane Hanrahan kommentaarides, et kirjutaksin väikese ülevaate alternatiivajaloolistest teostest. Otsustasin selle palve kindlasti täita aga sügavamaks analüüsiks ja ülevaate kirjapanekuks sain aega alles nüüd. Ka pean tunnistama, et ega ma ise eriline alternatiivajaloo fänn pole, pigem loen seda ulme alamžanrit siis kui midagi kätte juhtub. Usun, et kui mõni oluline viide siit seetõttu välja jääb või kui ma millegagi puusse panen, siis Ulmeguru oskab kindlasti ehk täiendada ja parandada.

Kuna loen ja arvustan eesti keeles ilmunud ulmejutte, siis on ka käesolevas ülevaates käsitletud vaid eesti keeles ilmunud alternatiivajaloolisi romaane ja jutte. Minu allikateks selle info kirjapanemisel olid suures osas Ulmekirjanduse BAAS ja Raamatukoi raamatupood.

Alustan raamatutest ja juttudest, ma mida ise lugenud olen ja seetõttu oma kogemuse põhjal soovitada oskan. Sätin nad vastavalt isiklikele eelisustele pingeritta.

Romaanid:

Norman Spinrad “Terasunelm”
Mis oleks saanud, kui Adolf Hitler oleks emigreerunud Ameerikasse? Temast oleks saanud ulmekirjanik! 😆 Romaan ongi üles ehitatud nii, et kui kaaned lahti lööd, vaatab vastu teine pealkiri, “Haakristi isand” ning autoriks on märgitud Adolf Hitler. “Terasunelm” ehk siis tegelikult “Haakristi isand” jutustab sellest, kuidas kangelaslikud inimesed võitlevad mõistuseta mutandihordide vastu. Pseudoajaloolises järelsõnas arvustatakse ja analüüsitakse Hitlerit kui ulmekirjanikku ning tõmmatakse paralleele tema kirjeldatud mutantide kodumaa ja selles alternatiivajaloolises reaalsuses üle kogu Euraasia laiutava Nõukogude Liidu vahele.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Harry Harrison “Ajamasina saaga”
Põhimõtteliselt võib võib vaielda, kas see romaan on alternatiivajalooline või mitte. Mina liigitaksin ta siiski alternatiivajaloo hulka kuuluvaks, kuna enamus tegevusest toimub minevikus. Üks tegelane leiutab ajamasina, kuid ei suuda sellega kuidagi teadusringkondades läbi lüüa. Lõpuks pöördub vennike Hollywoodi, kus üks filmirežisöör haistab ajamasinas võimalust odavalt ajaloolist filmi teha. 😆 Nii rännataksegi kogu kupatusega minevikku, viikingite juurde, et nende Ameerika avastamise retkest film teha. Ja sealt see alternatiivne ajalugu tekibki.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Vladimir Sorokin “Sinine pekk”
Vaid osaliselt alternatiivajalugu, sest romaani esimese poole tegevustik toimub tulevikus ning selle kohta ei saa me tänasel päeval “alternatiivne” öelda, kuigi ehk tahaks. 😐 Minu kirjutatud pikem arvustus on siin.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Jutud:

Harry Turtledove “Saared meres” antoloogias “Täheaeg 2: Doominosillad”
Mis oleks juhtunud, kui bulgaarlased oleksid katoliikluse asemel pöördunud islamisse? Lugu kirjeldab bulgarite khaani juures peetavaid läbirääkimisi, kus mõlema usu misjonärid üritavad teda veenda just enda usu paremustes. Mõlemil on oma head ja vead: islamil mitmenaisepidamine aga kahjuks lauskarskus; katoliiklusel veinijoomine aga see-eest monogaamia. Lõpuks saab valik tehtud, tegelikkusele alternatiivne, ning ristiusk jääb saarekesteks islami meres.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Roman Podolnõi “Pseudoajaloolised pajatused” antoloogias “Diogenese latern”
Põhimõtteliselt on tegemist kogumikuga kogumikus. “Pseudoajaloolised pajatused” on kimp lühijutte, mis räägivad teise nurga alt sellest, kuidas inimkond hobuse kodustas, kuidas Kolumbus Ameerikat avastas ja kuidas Isaac Newtonist füüsik sai. Lisaks veel mitmete tuntud kirjanike alternatiivajaloolised tegemised.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Kim Newman “Übermensch!” antoloogias “Aphra”
Kas koomiksitegelase paigutamine teise aega ja kohta on alternatiivajalugu? Põhimõtteliselt vist küll, eriti kui jutus puudutatakse ka reaalselt eksisteerivat maailma. Pikemalt arvustasin seda lugu siin.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Nüüd need romaanid ja jutud, mida ma isiklikult lugenud pole. Tänu selle ülevaate tegemisele leidsin üsna mitu romaani, mida sisukirjelduse ja arvustuste põhjal tahaksin kindlasti lugeda, seetõttu sätin ka need järjestusse, et endal meeles oleks, millest alustada. Kahjuks pole enamikku nendest raamatutest enam müügis. 😦 Pean vist ikkagi lõpuks mõne raamatukogu lugejaks hakkama… 😐 Juttudest panen vaid viited, sest infot täpsemate sisuülevaadete kirja panemiseks oli kohati napilt. Õnneks on aga paar tükki nendest juttudest võrgus vabalt kättesaadavad, nii et huvilised saavad ka terviktekste lugeda.

Romaanid:

Philip K. Dick “Mees kõrges lossis”
Teise maailmasõja on võitnud natsid, venelased on tõrjutud Uraalide taha, Ameerika on jagatud Saksamaa ja Jaapani vahel. Mees kõrges lossis kirjutab raamatu, mis annab mõista, et kõik oleks võinud kulgeda ka teisiti…
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Brendan DuBois “Ülestõusmispäev”
1962. aasta Kuuba raketikriis ei lõppe õnnelikult ning puhkeb tuumasõda. Venemaa hävitatakse, Ameerika Ühendriigid nõrgestatakse ning Suurbritannia impeerium tõuseb fööniksina tuhast. Romaani tegevus toimub 10 aastat hiljem, 1972. aastal. Ameeriklasest ajalehereporter kajastab üht tavalist mõrvalugu, kuid diktaatorist presidendi kontrolli all olev sõjavägi püüab seda millegipärast summutada. Edasisel uurimisel selgub reporterile, et uuritaval lool on mingid seosed tuumasõja põhjustanud sündmustega.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Robert Harris “Vaterland”
Tegevus toimub kolmandas Reichis 1964. aastal. Sõda Nõukogude Liiduga kestab ikka veel, rindejoon kulgeb piki Uraali mäestikku. Vaba maailma ainuke kants on Ameerika Ühendriigid. Peategelaseks on sakslasest kriminaalpolitsei uurija, kes satub oma tööd tehes natse kompromiteerivatele materjalidele ning kelle tegevust Gestapo igati takistada püüab. Põhimõtteliselt on tegemist alternatiivajaloolise poliitilise põnevikuga.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “French ja Koulu”
Tegemist on alternatiivajaloo ja fantasy seguga. Tegevus toimub alternatiivses Eestis, riigis nimega Maavald, kus rahaühikuks on tammed, libahundid on igapäevane nähtus ja võlukunst toimib. Ajaliselt toimub tegevus alternatiivse 20. sajandi alguses, kus võõramaine salaorganisatsioon jahib võluesemetest suurimat, Tarbatu Suurt Ohvrikivi.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “Palveränd uude maailma”
Tegevus toimub 16. sajandi Euroopas, milles pole keiser Karl V-ndat. Martin Luther on keiser Ferdinandi peapiiskop, kes sesisab usupuhastust läbi viiva fanaatilise Vahimeeste Ordu eesotsas. Paavst astub talle vastu ja Euroopas puhkevad ususõjad. Süžee hargneb sõdade jalust põgenevate armunute ponnistuste ümber kokku saada.
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Jutud:

Indrek Hargla “Kevade tulek” ulmeajakirjas “Algernon”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “Cuncti simus concanentes: Ave Maria” ulmeajakirjas “Algernon”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Indrek Hargla “Püha Graal – 1984” kogumikus “Hathawareti teener”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Viktor Pelevin “Kristallmaailm” kogumikus “Sinine latern”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.

Kristjan Oad “Latgalijaht” antoloogias “Terra Fantastica”
Arvustused Ulmekirjanduse BAAS-is.