Veider lugu. John Wyndham
Kui mr. Reginald Aster ühel päeval 1958. aasta detsembri lõpupoole advokaadifirma «Cropthorne, Daggit & Howe» kutsel neid Bedford Row’l külastas, võttis teda vastu keegi mr. Fratton, vaevalt kolmekümneaastane armastusväärne noormees, kes juba lahkunud härrasmeeste C, D & H asemel firmat juhatas.
Ning kui mr. Fratton mr. Asterile teatas, et kadunud Sir Andrew Vincelli testamendi järgi saab ta aktsiaseltsi «Briti Vinvinüül» kuue tuhande aktsia omanikuks, näis mr. Aster mõnda aega, nagu mr. Fratton seda hiljem ühele kolleegile kirjeldas, justkui puuga pähe saanud olevat.
Asjakohane klausel lisas, et pärandus on määratud «tunnustuseks ülimalt olulise teene eest, mille ta mulle kunagi osutas». Teene olemust ei määratletud ega olnud mr. Frattoni asi seda pärima hakata, kuid oma uudishimu ei suutnud ta küll kuidagi varjata.
Mr. Asteri seisukohalt tuli ootamatu rahasumma, mis koosnes aktsiatest kursiga 83 šillingit ja 6 penni tükk, igatahes väga parajal ajal. Aktsiate vähese osa realiseerimine võimaldas tal õiendada paar praktilist asja, ning vastavate ümberkorralduste käigus kohtusid mehed mitu korda. Lõpuks saabus aeg, mil mr. Fratton, keda uudishimu tagant kihutas, astus kutse-eetika piirile pisut lähemale, kui ta endale tavaliselt lubas, ning mainis kõheldes:
«Te vist ei tundnud Sir Andrew’d kuigi hästi?»
Mr. Aster oleks taolist lähenemist hõlpsasti tõrjuda võinud, kui ta oleks soovinud, kuid tegelikult ei püüdnudki ta põigelda. Selle asemel tegi ta mõtliku näo ja silmitses mr. Frattonit arupidavalt.
«Ma kohtusin Sir Andrew’ga ühe korra,» ütles ta. «Võib-olla poolteise tunni vältel.»
«Umbes nii ma arvasingi,» sõnas mr. Fratton, lastes oma hämmeldust pisut enam välja paista. «Kunagi eelmise aasta juunis, eks ole?»
«Kahekümne viiendal juunil,» nõustus mr. Aster.
«Kuid enne seda mitte kordagi?»
«Ei — ega ka mitte pärast.»
Mr. Fratton vangutas arusaamatuses pead.
Veidi aja pärast lausus mr. Aster:
«Teate, selles on midagi õige pentsikut.»
Mr. Fratton noogutas, kuid ei lisanud midagi. Aster jätkas:
«Tahaksin… kuulge, kas teil on aega homme minuga lõunatama tulla?»
Mr. Frattonil oli aega, ning kui nad olid lõunasöögi lõpetanud, tõmbusid nad kohvi ja sigarettidega klubi vestibüüli vaiksesse nurgakesse. Pärast mõnehetkelist järelemõtlemist sõnas Aster:
«Pean ütlema, et oleksin õnnelikum, kui see Vincelli lugu natuke selgem oleks. Ma ei saa aru — noh, seal on midagi hoopis viltu. Sama hästi võin ma teile juba kogu loo ära rääkida. See juhtus nii.»
Kahekümne viies juuni oli ometi kord üks meeldiv õhtupoolik kogu selle ebameeldiva suve jooksul. Kõndisin koju ja lihtsalt nautisin seda. Mingit kiiret mul polnud, pidasin just aru, kas mitte kusagilt läbi astuda ja midagi juua, kui nägin toda vanameest. Ta seisis Thanet Streeti kõnniteel, hoidis ühe käega kõnniteepiirdest kinni ning vaatas juhmil klaasistunud pilgul ringi.
Noh, nagu te teate, võib Londoni meiepoolses osas näha igasuguseid võõraid kogu maailmast, eriti suvel, ning üsna mitmed neist näevad pisut hälbinud välja. Kuid see vanamees — minu hinnangu järgi tublisti üle seitsmekümne — ei tundunud sedamoodi olevat. Igatahes polnud ta turist. Tegelikult tuli mul teda nähes pähe sõna «elegantne». Tal oli hall kitsas hoolikalt pügatud habe, must piinlikult puhtaks harjatud kübar, üliheast riidest ja oivalise lõikega tume ülikond, tema kingad olid hallid, samuti tema peen kaunis siidlips. Seda tüüpi härrasmehed pole meie kandis just päris tundmatud, kuid harilikult nad sinna ei satu; üksinda ja avalikus kohas klaasistunud pilguga olekus on nad aga üpris haruldased. Paar inimest, kes minu ees kõndisid, heitsid talle pilke, said tema seisukorrast teadagi missuguse mulje ja läksid mööda. Mina ei läinud. Mulle näis, et ta ei ole tavapäraselt purjus — tegelikult rohkem nagu kohkunud… Niisiis peatusin tema kõrval.
«Kas te tunnete end halvasti?» küsisin temalt. «Kas soovite, et ma kutsun takso?»
Ta pöördus mulle otsa vaatama. Tema pilk oli hämmeldunud, kuid see oli arukas nägu, kergelt askeetlik, mis näis valgete puhmaskulmude tõttu kõhnana. Tundus, et ta suudab ainult pikkamööda minule keskenduda; tema vastus tuli veelgi aeglasemalt ning nõudis pingutust.
«Ei,» ütles ta ebalevalt, «ei, tänan. Ma — ma ei tunne end halvasti.»
Ei paistnud sedamoodi, et see oleks päris tõsi olnud, kuid kindel tõrjumine see ka polnud, ning kuna ma olin kord juba juurde astunud, ei tahtnud ma teda niimoodi sinna jätta.
«Teid on mingi vapustus tabanud,» ütlesin talle.
Tema pilk jälgis tänavaliiklust. Ta noogutas, kuid ei lausunud sõnagi.
«Ainult paar tänavat edasi on haigla…» alustasin ma. Kuid ta raputas pead.
«Ei,» ütles ta uuesti. «Mõne minuti pärast on kõik korras.» Ikka veel ei käskinud ta mind ära minna ning mul oli tunne, et ta seda ei tahagi. Tema pilk eksles ringi ning langes siis iseendale. Seepeale jäi ta päris vaikseks ja tõmbus pingule, silmitsedes oma riideid niisuguse hämmastusega, mis võis olla ainult tõeline. Ta laskis piirdetarast lahti, tõstis käe, et oma varrukat vaadata, siis märkas oma kätt — hästivormitud, hoolitsetud, ent vanadusest kõhna kätt, närtsinud sõrmenukkide ja esiletungivate siniste soontega. Sellel oli väikeses sõrmes kuldne pitsatsõrmus…
Noh, me oleme kõik lugenud, kuidas silmad läksid pungi, kuid see on ainus kord, kui ma nägin seda tegelikult juhtuvat. Tundus, et ta silmad ähvardasid peast välja kukkuda ning tema väljasirutatud käsi hakkas haledasti värisema. Ta püüdis midagi öelda, kuid ei suutnud. Hakkasin kartma, et ta saab südamerabanduse.
«Haigla…» alustasin uuesti, kuid ta raputas veel kord pead.
Ma ei teadnud õieti, mida teha, kuid arvasin, et ta peaks kuhugi istuma; ja brändist on ka tihtipeale abi. Ta ei öelnud mu ettepaneku peale jah ega ei, kuid tuli minuga kuulekalt kaasa üle tänava Wilburni hotelli. Juhatasin ta seal baaris laua juurde ning tellisin meile mõlemale topeltbrändi. Kui ma kelneriga kõnelemast tagasi tulin, jõllitas vanamees õuduses saali vastasseina. Vaatasin kiiresti sinnapoole. See oli tema ise, keda ta peeglis vahtis.
Kaabut peast, võttes ja enda kõrvale toolile asetades jälgis ta end pingsalt; siis tõstis ta ikka veel väriseva käe, et puudutada oma habet ning seejärel oma ilusaid hõbedasi juukseid. Pärast seda istus ta üsna vaikselt ja vahtis enda ette.
Tundsin kergendust, kui joogid saabusid. Tema ilmselt samuti. Ta pani oma brändisse ainult õige veidi soodavett ning jõi selle siis ühe sõõmuga ära. Peagi muutus ta käsi kindlamaks, põskedele ilmus pisut värvi, kuid ta põrnitses ikka veel enese ette. Siis tõusis ta äkitselt otsustavalt püsti.
«Vabandage mind hetkeks,» ütles ta viisakalt.
Ta sammus üle saali. Tervelt kaks minutit seisis ta peegli ees ja uuris end. Siis pööras ta ringi ja tuli tagasi. Kuigi mitte veel kindel, oli ta hoiak otsustavam, ning ta andis klaasidele osutades kelnerile märku. Mind imelikult vaadates lausus ta uuesti istet võttes:
«Võlgnen teile tänu. Olite äärmiselt lahke.»
«Pole tänu väärt,» kinnitasin talle. «Olen meeleldi abiks. Ilmselt saite te mingi vastiku vapustuse osaliseks.»
«Ee… mitme vapustuse,» tunnistas ta ja lisas: «Kummaline, kui tõepärased võivad pelgad unenäod olla, kui ootamatult nende meelevalda sattuda.»
Sellele ei tundunud ühtki sobivat vastust leiduvat, nii et ma ei üritanudki midagi öelda.
«Esialgu võtab lausa jalust nõrgaks,» lisas ta kuidagi sunnitult reipalt.
«Mis juhtus?» küsisin ikka veel teadmatuses olles.
«Mu oma süü, täiesti mu oma süü — kuid mul oli kiire,» seletas ta. «Hakkasin trammi tagant üle tänava minema, kui nägin vastassuunast teist tulemas, mis mulle peaaegu otsa sõitis. Mul jääb üle ainult arvata, et see pidi mulle löögi andma.»
«Oh,» ütlesin ma, «ee… oh, kas tõesti. Ee… kus see juhtus?»
«Just siinsamas, Thanet Streetil,» ütles ta mulle.
«Te… ei paista vigastatud olevat,» mainisin.
«Mitte eriti,» nõustus ta kahtlevalt. «Ei, ei ole näha, nagu oleksin viga saanud.»
Ega olnudki. Tema rõivadki olid täiesti korras. Vanahärra riietus, nagu juba öeldud, oli laitmatu, pealegi võeti trammirööpad Thanet Streetilt üles umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Mõtlesin, kas peaksin talle seda ütlema, kuid otsustasin selle esialgu edasi lükata. Kelner tõi meile klaasid. Vanamees puudutas oma vestitaskut ning langetas siis jahmunud pilgu.
«Minu kuldmüntide toos! Mu taskukell…!» hüüatas ta.
Õiendasin kelneriga arve, ulatades talle ühenaelase rahatähe. Vanamees jälgis seda pingsalt. Kui kelner oli mulle vahetusraha tagasi andnud ja lahkunud, ütlesin ma:
«Andestage, kuid arvan, et vapustus on teil mälukaotuse esile kutsunud. Kas te… ee…, kas te ikka mäletate, kes te olete?»
Sõrm ikka veel vestitaskus, vaatas ta mind teraselt, pilgus kahtlusevari.
«Kes ma olen? Muidugi mäletan. Olen Andrew Vincell. Elan siin üsna lähedal. Hart Streetil.»
Kõhklesin, siis ütlesin:
«Siin lähedal o l i küll Hart Street. Kuid nime muudeti — minu meelest kolmekümnendatel aastatel; igatahes enne sõda.»
Näiline enesekindlus, mida ta oli püüdnud säilitada, jättis ta maha, ning mõne hetke istus ta täiesti vaikselt. Siis katsus ta pintsaku põuetaskut ning võttis välja rahakoti. See oli valmistatud peenest nahast, tal olid kuldsed nurgad ning peal nimetähed «A.V.». Mees silmitses seda imestunult ja asetas lauale. Siis avas ta rahatasku. Vasakult poolelt tõmbas ta välja ühenaelase paberraha ning kortsutas hämmeldunult kulme; seejärel viienaelase, mis paistis teda veel enam segadusse ajavat.
Sõnagi lausumata pani ta käe uuesti taskusse ning tõi esile raamatukese, mis kuulus ilmselt rahatasku juurde. Sellel olid samuti paremas alumises nurgas nimetähed «A.V.» ja ülalpool lihtne pressitud pealkiri: «Päevik — 1958.» Ta hoidis seda käes ja vaatas üsna tükk aega, enne kui pilgu minule tõstis.
«Tuhat üheksasada viiskümmend kaheksa?» lausus ta kõhklevalt.
«Jah,» ütlesin talle,
Järgnes pikk paus, siis:
«Ma ei mõista,» ütles ta peaaegu lapselikult. «Minu elu! Mis juhtus minu eluga?»
Tema näol oli haletsusväärne, krimpsus ilme. Nihutasin klaasi tema poole ning ta rüüpas pisut brändit. Päevikut avades silmas ta seal kalendrit.
«Oh jumal!» ütles ta. «See on liigagi tõeline. Mis — mis minuga juhtunud on?»
Laususin kaastundlikult:
«Teate, osaline mälukaotus pärast šokki pole sugugi haruldane. Mõne aja pärast läheb see tavaliselt mööda. Soovitan teil sinna sisse vaadata,» osutasin rahataskut, «väga tõenäoline, et seal on midagi, mis aitab teil meenutada,»
Ta kõhkles, kuid puudutas siis rahatasku parempoolset osa. Esimene, mille ta välja võttis, oli värvifoto — ilmselt perekonnapilt. Keskmine figuur oli ta ise viis või kuus aastat nooremana, tviidülikonnas; teisel, umbes neljakümne viie aastasel mehel oli märgatav perekondlik sarnasus, ning veel oli seal kaks pisut nooremat naist ning kaks teismelist poissi ja tüdrukut. Tagaplaanil, teispool hoolitsetud muruplatsi paistis kaheksateistkümnendast sajandist pärineva maja esikülg.
«Ei usu, et teil tarvitseks oma elu pärast muret tunda,» ütlesin ma. «Näib, et see on olnud vägagi täiuslik.»
Järgmiseks ilmus nähtavale kolm siidpaberisse mähitud graveeritud nimekaarti, mis teatasid lihtsalt: «Sir Andrew Vincell», kuid mingit aadressi ei olnud. Oli ka ümbrik, mis oli adresseeritud Sir Andrew Vincellile, Briti Impeeriumi Ordeni kavalerile aktsiaseltsist «Briti Vinvinüül Plastmassid».
Ta raputas pead, rüüpas veel sõõmu brändit, vaatas uuesti ümbrikku ning tõi kuuldavale nukravõitu naeru. Siis võttis ta end silmanähtava pingutusega kokku ja lausus otsustavalt:
«See on mingi tobe unenägu. Kuidas ma saaksin üles ärgata?» Ta sulges silmad ning kuulutas kindlal toonil: «Ma olen Andrew Vincell. Olen kahekümne kolme aastane. Elan Hart Streetil majas number nelikümmend kaheksa. Töötan lepingu alusel Penberthy ja Trulli arveametnike firmas Boomsbury Square’il number sada kaks. Täna on kaheteistkümnes juuli, tuhande üheksasaja kuues aasta. Täna hommikul sain Thanet Streetil trammilt löögi. Nähtavasti põrutas see mu juhmiks ja ma kannatan hallutsinatsioonide all. Nüüd!»
Ta avas uuesti silmad ja näis tõeliselt üllatunud olevat, leides mind ikka veel seal istuvat. Siis vaatas ta ümbrikku ning tema ilme muutus pahuraks.
«Sir Andrew Vincell!» hüüatas ta põlglikult, «ja aktsiaselts «Vinvinüül Plastmassid»! Mida põrgut see peab tähendama?»
«Kas te ei arva,» oletasin ma, «et peame järeldama, et olete firma osanik — ütleksin, et nähtavasti üks direktoritest?»
«Kuid ma ju ütlesin teile…» ta katkestas. «Mis on plastmass?» jätkas ta. «Mulle ei meenuta see muud midagi kui voolimissavi. Mis pagan on minul asja voolimissaviga?»
Ma kõhklesin. Näis, nagu oleks šokk, mis iganes selle ka põhjustada võis, tal umbes viiskümmend aastat mälust kustutanud. Võib-olla, arvasin, kui kõneleksime millestki tema jaoks ilmselt tuntust ja olulisest, aitaks see tal meelde tuletada. Koputasin lauaplaadile.
«Noh, näiteks see on plastmass,» ütlesin talle.
Ta uuris seda ja klõbistas sellel küüntega.
«Ma ei nimetaks seda plastiliseks. See on väga kõva,» tähendas ta.
Püüdsin selgitada.
«Enne kui see tardus, oli ta plastiline. On olemas hulk erinevat liiki plastmasse. See tuhatoos, teie tooli kate, see sulepea, minu tšekiraamatu kaaned, tolle naise vihmamantel, tema käekott, vihmavarju käepide, tosinaid asju kõikjal teie ümber — isegi minu särk on kootud plastkiust.»
Ta ei vastanud kohe, vaid istus, vaadates neid esemeid üksteise järel tõusva tähelepanuga. Viimaks pöördus ta uuesti minu poole. Seekord vaatas ta mind väga pineval pilgul. Tema hääl värises kergelt, kui ta veel kord küsis:
«Praegu on siis t õ e s t i aasta 1958?»
«Muidugi on,» kinnitasin talle. «Kui te oma päevikut ei usu, siis baarileti taga ripub kalender.»
«Hobuseid ei ole,» pomises ta endamisi, «ja puud skvääril on nii kõrgeks kasvanud… unenägu ei saa kunagi olla järjekindel, mitte niisugusel määral…» Ta vaikis, siis äkki: «Mu jumal!» hüüdis ta, «mu jumal, kui see tõepoolest o n g i…» Ta pöördus uuesti minu poole, innukas läige silmis. «Rääkige mulle neist plastmassidest,» nõudis ta tungivalt.
Ma pole keemik ega tea neist rohkem kui iga teinegi inimene. Kuid mees oli nähtavasti elavalt huvitatud ning, nagu ma ütlesin, arvasin, et tuttav kõneaine võiks tema mälu värskendada. Niisiis otsustasin proovida. Osutasin tuhatoosile.
«Noh, see on väga tõenäoliselt bakeliit, ma arvan. Kui nii, siis on see üks varasemaid kuumtöötluse plastmasse. Mees nimega Baekeland patenteeris selle minu arvates vist nii umbes 1909. aastal. Sellel on midagi tegemist fenooli ja formaldehüüdiga.»
«Kuumtöötlus? Mis see on?» päris ta.
Seletasin seda nii hästi kui oskasin ning jätkasin siis selgitustega selle vähese kohta, mis mul molekulaarahelatest ja ühenditest, polümeeridest ja nii edasi, samuti mõnest nende omadusest ja kasutamisest meelde oli jäänud. Mul ei olnud temaga niisugust tunnet, nagu püüaksin oma vanaema õpetada, vastupidi, ta kuulas keskendunult ja tähelepanelikult, vahetevahel mõnda sõna korrates, nagu tahtes seda mällu vajutada. Niisugune minu sõnade ahmimine oli päris meelitav, kuid ma ei suutnud end petta, nagu aitaks see tema mälu värskendada.
Pidime olema vestelnud — vähemalt mina olin rääkinud — peaaegu tund aega, ning kogu selle aja istus ta tõsiselt ja pingul, käed tugevasti kokku surutud. Siis märkasin, et brändi mõju oli lahtunud ning ta ei näinud kaugeltki terve välja.
«Arvan tõepoolest, et peaksin teid koju saatma,» ütlesin talle. «Kas te mäletate, kus te elate?»
«Hart Street nelikümmend kaheksa,» ütles ta.
«Ei, ma mõtlen seda, kus te praegu elate,» rõhutasin ma.
Kuid ta ei kuulanud mind eriti. Tema näol oli ikka veel väga keskendunud ilme.
«Kui ma suudaksin meeles pidada — kui ma ainult suudaksin meeles pidada, kuni üles ärkan,» pomises ta meeleheitlikult pigem endale kui mulle. Siis pöördus ta uuesti ja vaatas mulle otsa.
«Mis teie nimi on?» küsis ta.
Ütlesin talle.
«Ma pean selle ka meeles, kui suudan,» kinnitas ta mulle väga tõsiselt.
Kummardusin ettepoole ja kergitasin päeviku kaant. Esilehel oli tema nimi ja aadress Upper Grosvenor Streetil. Panin taskuraamatu ja päeviku kinni ning andsin tema kätte. Ta pistis need automaatselt taskusse ning istus siis täiesti ükskõikselt enese ette vahtides, kuni uksehoidja meile takso kutsus.
Vanem naine, arvatavasti majapidajanna, avas jõukalt sisustatud korteri ukse. Soovitasin tal helistada Sir Andrew’ arstile ning jäin tema saabumiseni sinna, et talle olukord ära seletada.
Järgmisel õhtul helistasin, et küsida, kuidas ta tervis on. Vastas noorem naisehääl. Ta ütles, et vanamees oli pärast rahusti võtmist hästi maganud ning pisut väsinuna, kuid täiesti selge mõistusega üles ärganud, ei jälgegi mälukaotusest. Arst ei näinud ärevuseks põhjust olevat. Naine tänas mind, et ma vanamehe eest olin hoolitsenud ja ta koju toonud, ning sellega lugu lõppeski.
Õigupoolest olin kogu vahejuhtumi praktiliselt unustanud, kuni ma detsembris ajalehes tema surmateadet nägin.
Mr. Fratton ei öelnud mõne hetke midagi, siis tõmbas korraks sigarit, rüüpas lonksu kohvi ning lausus mitte eriti konstruktiivselt:
«Veider.»
«Nii arvasin — arvan — mina ka,» sõnas mr. Aster.
«Ma tahan öelda,» jätkas mr. Fratton, «tahan öelda, et kahtlemata osutasite talle lahke teene, kuid, vabandage väga, vaevalt küll niisuguse, mida võiks hinnata kuue tuhande ühenaelase aktsiaga — kursiga kaheksakümmend kolm šillingit kuus penni tükk veel pealegi.»
«Just nimelt,» nõustus mr. Aster.
«Veel pentsikum on see,» jätkas mr. Fratton, «et teie kohtumine toimus eelmisel suvel. Kuid testament, mis pärandust sisaldas, koostati ja kirjutati alla seitse aastat tagasi.» Ta tõmbas uuesti mõtlikult sigarit. «Ja ei usu, et reedaksin teile mõne ametisaladuse, kui ütlen, et sellele eelnes varasem testament, mis oli koostatud kaksteist aastat tagasi, ning ka tolles testamendis esines sama klausel.» Ta silmitses juurdlevalt oma kaaslast.
«Mina olen sellest juba loobunud,» ütles mr. Aster, «aga kui te veidrusi kogute, siis vast vaataksite seda.» Ta tõi esile taskuraamatu ning võttis selle vahelt ajaleheväljalõike. Paberiribal oli pealkiri: «Järelehüüe. Sir Andrew Vincell — pioneer plastmasside alal.» Mr. Aster leidis umbes poole veeru pealt ühe lõigu ning luges:
«On huvitav märkida, et nooruses ei ilmutanud Sir Andrew kalduvust ühegi oma hilisema huviala suunas ning oli koguni mõnda aega lepingu alusel arveametniku õpilane. Kuid kahekümne kolme aastasena, 1906. a. suvel, katkestas ta äkitselt ja täiesti ootamatult lepingu ning pühendus keemiale. Mõne aastaga tegi ta esimese neist tähtsatest avastustest, millele ta hiljem oma hiigelfirma rajas.»
«Hm,» ütles mr. Fratton. Ta heitis mr. Asterile ettevaatliku pilgu. «Teate, ta sai t õ e s t i 1906. aastal Thanet Streetil trammilt löögi.»
«Muidugi. Ta ju ütles mulle,» sõnas mr. Aster.
Mr. Fratton vangutas pead.
«See kõik on väga kummaline,» märkis ta.
«Tõepoolest väga veider,» nõustus mr. Aster.
«Täheaeg» 1992/1993; talv
Tõlkinud Heli Greenbaum
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar
Mister Costello — kangelane 