jump to navigation

Ulmekirjanduse Baasi kuu arvustus (aprill 2014) 01.05.2014

Posted by mr.Costello in Ulme.
add a comment

Kuu aega tagasi nimetati minu arvustus John Scalzi romaanile “Vanamehe sõda” Ulmekirjanduse Baasi kuu arvustuse tiitli vääriliseks. See tähendas seda, et mul oli au aprillis laekunud arvustuste hulgast üks välja valida. Ja tuleb tunnistada, et see polnud sugugi lihtne ülesanne, sest arvustusi jagus.

Kuna tegin seda tööd esmakordselt, siis enne selle ühe ja ainsa välja valimist aga sellest, mis üldse silma jäi. Kuna mulle endale on arvustuste kirjutamisel omane paljusõnalisus, siis vaatasin esmalt, kui lühidalt on üldse võimalik raamatu sisust ülevaade anda ning oma hinnang ära märkida – Kristjan Rätsep sai vaid 406 tähemärgiga Andrzej Sapkowski lühiromaani Troche poswiecenia (eesti keeles ilmunud kogumikus Ettemääratuse mõõk) arvustades täiesti edukalt hakkama.

Huvitavad lugeda olid ka arvustused lugudele, milles oli mõnd põnevat ideed mainitud. Sellised olid: Rauxi arvustus kuubaka Yossi loole El Sindrome de Shangri-La XIV; Silver Sära arvustus Tiina Laanemi jutule Magnet; Raul Sulbi arvustus Ray Bradbury jutule The Pendulum; ning Musta Kassi arvustus Kirill Kudrjašovi romaanile Tam, gde pravit Random.

Tahtmise taas Stephen Kingi lugeda tekitas Ralf Sauter oma lühiarvustusega romaanile Lemmikloomasurnuaid.

Asimovi fännina jäi loomulikult silma Raul Sulbi arvustus tinglikult Asumi sarja kuuluvale jutule Blind Alley, aga paraku selles võtmes, et teaks, millest eemale hoida. Aitäh hoiatamast!

Kui väljaantava tiitli oleks nimi oleks kuu arvustaja, siis nimetaksin selleks eespool juba korduvalt mainitud Raul Sulbi, kelle arvustused Stephen Baxeri ühte maailma kuuluvatele juttudele olid kõik põnevad lugeda. Eraldi tooksin välja retsensioonid juttudele The Ghost PitGhost Wars ja Cadre Siblings, mis tekitasid minuski tahtmise selle autori eesti keelde tõlkimata loominguga tutvust teha.

Kuu arvustuse kandidaatidena jäid aga lõpuks sõelale kolm: Aare Allikase arvustus Emmi Itäranta romaanile Vesi mäletab ning Madis Maasingi arvustused Aivar Kivisivi romaanile Kolmas Vabadussõda ning Philip. K. Dicki kogumikule Minority Report. Nende kolme vahel valida polnudki lõpuks nii raske, kui alguses tundus: kuna esimene kaldus lõpuks liialt diskussiooni Ove Hillepi arvustusega reaktoris ning teine venis pisut pikaks, siis kuu arvustuseks valisin kolmanda, kui mõnusalt kompaktse.

Nii et Ulmekirjanduse Baasi kuu arvustuse tiitli aprillis 2014 kirjutatud retsensiooni eest saab Madis Maasingi arvustus Philip. K. Dicki kogumikule Minority Report. Sama mees kirjutas aprillis ühtekokku 16 arvustust, millest aga just see jäi silma just sellega, mis mulle arvustuse juures kõige enam meeldib: ümberjutustuse osa on minimaalne, et mitte öelda olematu; esindatud on isiklik vaade, selgitatud lahti varasem seos autoriga; kenasti on võetud kokku kogumiku moodustavate lugude ühisjooned; ning lõpetuseks toodud välja head ja vead.

Edu maikuu arvustuste hulgast parima väljavalimisel!🙂

John Scalzi “Vanamehe sõda” 12.03.2014

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 comments

Vanamehe sõdaAlustan sellest, et ma pole kiire lugeja. Nagu ma pole ka kiire sööja. Oh ei. Ma loen aeglaselt: naudin teksti, loen lõike üle, teen pause, et just loetu üle järgi mõelda või siis selleks, et netist lisainfot otsida. Kuid nagu ülihead toitu maitstes võib kontroll kaduda ja juba järgmisel hetkel leiad sa end seda lihtsalt sisse ahmimas, siis nii juhtub minuga ka mõne raamatu puhul. Kahjuks mitte nii tihti, kui ma tahaksin – vaadake kasvõi minu blogipostituste sagedust – kuid kui ma paar-kolm päeva tagasi peale vene ulme antoloogia “Kaaren” lõetamist järgmise lugemist ootava raamatu kätte võtsin, ei osanud ma uneski arvata, et leian end juba mõne päeva pärast kokkuvõtet kirjutamast.

Vaadake, John Scalzi “Vanamehe sõda” on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat – 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Jah, muidugi, igakuistel Tallinna ulmehuviliste kogunemistel “Lost Continendis” midagi poetati. Et noh, on hea. Või midagi sellist. Ning raamatu tagakaanel on ju ka kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.

Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa:

Oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.

Kõlab ju põnevalt! Mis edasi? Just see küsimus, “mis edasi saab?”, ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi – alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud “oavarrest”, imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.

Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on “Vanamehe sõda” teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid ja kui ma sealjuures üht-teist ka süžee keerdkäikudest avaldan, siis nii olgu. Niikuinii on suuremad ulmefännid selle romaani juba ammu eesti keeles ilmumist läbi lugenud ning teavad, millest jutt.

Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: “ümbersünd”, “väljaõpe ja karastumine” ning “kaotatu taasleidmine”. Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte… sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest “tüdimus” tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis… Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.

Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam – piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas ülaltsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist “Accelerandot” lugedes.

Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on “Vanamehe sõda” ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas “tüdimus” on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte  väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele – tsiteerin mälu järgi: “oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine” – ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim “rahusaadikust” endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti  tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.

Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani  algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, nii lugenud kui mittelugenud, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et “Vanamehe sõda” on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud.  Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus.  Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.

Nii, nüüd on ilkumise koht.

Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (need, kes on lugu lugenud, teavad, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb “mis siis kui…?”

No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.

Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.

Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva – no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit “nikutud aastad” vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud “kuradimaks” tõlkida.

Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki.🙂 Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid.😛

Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. Hinne? No see raamat saab minu raamaturiiulil aukoha “Hyperioni”, “Accelerando” ja paljude teiste tippteoste kõrval. Aga muidu minu hinde numbrilisel kujul leiab Ulmekirjanduse BAAS-ist, kui selle arvustuse põhjal veel mingi kahtlus tekkis. Ja seal on teised arvustused ka.🙂

Väljaspool BAAS-i on arvamust avaldanud:

loterii: John Scalzi – Vanamehe sõda (2013)
NUXXBOOKS: John Scalzi – Vanamehe sõda

Arvi Nikkarev “Kaaren” 10.03.2014

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , , ,
1 comment so far

KaarenKirjastus “Skarabeuse” ulmeantoloogiaid ja -kogumikke ostan ma ikka ja alati, et väikekirjastust toetada ning nii ei olnud ka eelmisel aastal ilmunud vene ulmejuttude antoloogia “Kaaren” erandiks. Tegemist on siis juba kolmanda idanaabrite ulmeantoloogiaga eesti keeles, eelmised olid siingi blogis lahatud “Muumia” ja paraku minu poolt küll loetud kuid õigel ajal arvustamata jäänud “Munk maailma äärel”.

“Kaaren” koondab endasse kuue autori üheksa ulmejuttu. Kuna autoreid endid on antoloogia koostaja Arvi Nikkarev raamatu lõpuosas ise tutvustanud, siis nendel ma ei peatu ning räägin juttudest endist.

Kuna lugesin “Kaarnat” üsna pika perioodi vältel, siis on lugemiselamustel aega olnud settida ning tuleb nentida, et praegu neid ridu kirja pannes ja sisukorrale otsa vaadates oli osade juttude sisu üsna häguselt meeles – on see hea või halb, sellest edaspidi – ning mälu värskendamiseks tuli pöörduda Ulmekirjanduse BAAS-i poole.

Pean ütlema, et tegemist oli selles mõttes üsna erilise kogumikuga, et mulle enim meelde jäänud ja meeldinud jutud polnud valdavalt minu lemmikžanrist, teaduslikust fantastikast. Näiteks Aleksei Kalugini “Serjožik” – pigem õudusjutt, lihtsa voodoo temaatikaga pealegi. Kuid lugu istus, sest oli kuradima hästi ja kaasahaaravalt kirja pandud. Kindlasti ei ole ma siin nüüd objektiivne, kuid oma osa selle loo heaks hindamisel mängib ka asjaolu, et peale antoloogia tatina veninud nimilugu oli seda kohe eriti kerge lugeda. Sisust saab rohkem lugeda BAAS-ist, aga kes klikkida ei viitsi, siis nii palju ütlen, et kerge alaarenguga noormees mängib savikujukestega ning tema mäng mõjutab päris tugevalt päriselu. Veelkord – mõnus. Lisaks kirja pandud kirjaniku silmade läbi ja nii venepärane, nii et võta või tõe pähe.🙂

Või siis fantasy-žanrisse kuuluv Svjatoslav Loginovi “Quest”. Nagu nimigi ütleb, on tegemist klassikalise seikluslooga, kus kamp võlureid, sõjamehi ja muid tegelasi asub teele Keelatud Maale, et öelda oma omakasupüüdmatud soovid, mis ka täide lähevad. Paralleelid Strugatskite kultuslooga “Väljasõit rohelisse” on ilmsed, kuid see minu silmis loo väärtust ei kahanda. Nagu ka seegi, et arvasin juba üsna alguses ära, millega see lugu päädib. Oli ikkagi hea – taaskord seepärast, et oli ladusalt loetav, mis lühijutu puhul sugugi mitte vähetähtis pole. Samas polnud tegemist sugugi vaid kerge meelelahutusega, loos peitus ka teatav moraal.

Veidi vähem on meeles kaks fantasy-lugu: sama autori “Rotipüüdja Hans” ja Boriss Rudenko “Semiliranda kingid”, kuid loetavad lood ning oma moraaliga olid needki.

Ning plusspoolele tõmbaks joone alla kogumiku ainukese sci-fi žanri looga, mis mulle korda läks – selleks on Maria Galina “Teejuht”. Kuigi ka selles loos ei toimunud tegevus kuskil kaugel kosmoses, vaid meie oma heal vanal Maal, oli viiteid ümbritsevale maailmale oi kui palju, nii et materjali jätkuks veel päris mitme loo, kui mitte romaani jaoks. Kuigi sisult oli lugu tegelikult ju keskaegse nõiajahi ümberjutustus ulmevormis. Peale pikki üksinduseaastaid naaseb Maale kosmoses “ussiauke” otsiv teejuht koos oma “juhtkoeraga” – võõra intelligentse eluvormiga argos.  Ning just see argos põhjustabki nõiajahi, sest paistab, et inimestel on kaasasündinud vastumeelsus olendite vastu, kes suudavad mõtteid lugeda. Tõsi, mitte küll päris otse, kuid riivet oma privaatsusele tundsid kõik “loomaga” kokkupuutunud. Ja nii see algas… Mõnus jutt, mis mind isiklikult taaskord mõtlema paneb, mis selles kellegiga täielikus sümbioosis elamises ikkagi niivõrd hirmsat on, et seda iga hinna eest vältima peab?

Aga nüüd siis kogumiku ülejäänud lugudest, millest tegelikult kirjutada ei tahakski, kuid objektiivsuse huvides siiski peab. Tegelikult oli see nüüd võib-olla pisut liiga karmilt öeldud, sest Boriss Rudenko kriminullisugemetega ulmekal “Ei mingit probleemi!” polnud ju vist iseenest suur midagi viga, kuid meeles pole sellest loost mul teps mitte midagi muud, kui see, et tuleviku Venemaal tapavad miilitsad kurikaelu talongide eest. Üle lugema aga kah ei kipu, sest oli pigem selline möh-elamus.

Maria Galina “Lodusaared” – küll enam-vähem loetavalt kirja pandud, kuid minu jaoks ilma igasuguse poindita fantasy. Peale loo lõpetamist jäi õhku ainult küsimus, et mida paganat autor selle looga öelda tahtis? Sellele küsimusele ei vasta ka BAAS-is arvustanud, kes lugu taevastesse kõrgustesse kiidavad. Milles see headus siis seisneb? Mina aru ei saanud.

Ning põhimõtteliselt sama küsimus Oleg Divovi loo “Meie töötame raha eest” kohta. Žanr oli küll teine – minu lemmik – ning lisaks tekkisid paralleelid X-meestega, mis pole ju samuti halb. Ning tõepoolest, lugu ise oli loetav ning pilt  jooksis pidevalt filmina silme ees… aga… see lõpp?  Mis mõte kogu sellel jahmerdamisel ja mutandiküttimisel oli? Moraal “ära loo koletisi” sellises võtmes väga ei töötanud. Kui see muidugi üldse selle loo moraal oli.

Kogumiku lugude ülevaate lõpetuseks jätsin nimiloo, milleks on Andrei Stoljarovi “Kaaren”. Paraku mitte sellepärast, et tegu oleks hiilgava looga, vaid vastupidi – nagu üleval korra vihjatud sai – tegu oli kohutavalt tüütu jutuga. Just sellepärast mul selle mitte just kõige mahukama kogumiku lugemine nii kaua – kuid! – aega võttiski, sest olles “Kaarnaga” vast veerandi peale jõudnud, käsi lihtsalt ei tõusnud seda enam öökapilt võtma. Või kui tõusiski, siis tuli peale lehekülge-kahte kohe tukk peale. Küljeluu küll julgustas, et point on ju hea, aga selleks ajaks kui sinnamaanijõudsin, olin omadega nii läbi, et ei tahtnud “absoluutsest tekstist” midagi kuulda ega näha. Võib-olla, kui see lugu oleks kümme korda lühemana kirja pandud, oleksin ehk midagigi nautinud, aga võib-olla ka siis mitte. Nii, et iroonilisel kombel oli see jutt sealkirjeldatud “absoluutse teksti”, mis lugeja enasse neelab, täielik vastand. Ja ma ei kahtlegi, et oma osa selle teksti mittenautimisel võis mängida vene klassikalise kirjanduse vähene tundmine, kuid tõlkija oleks võinud selle peale ju tulla ning loo joonealuste märkustega varustada. Ainus, mida vähekenegi hindasin, olid selgelt äratuntavad Peterburi kirjeldused. Ja kui see jutt juba selles köites olema pidi, siis antoloogia enda pealkirjaks oli see tõesti ainumõeldav valik.

Lõpetuseks veel pisut (tegelikult heatahtlikku🙂 ) kriitikat kogumiku enda kohta. Autoritutvustustes ootaksin ma isiklikult pigem rõhu asetamist just neile juttudele, mis kogumikus endas, mitte muu ja pealegi veel eesti keeles mitteilmunud loomingu tutvustamist. Ma tahaks teada, mis mõlkus koostaja peas, kui ta ühe või teise loo valis. Jah, ma saan aru, et paljude juttude puhul võib vastused olla triviaalsed – raha, tekstide pikkus jms. Kuid ikkagi, miks just see jutt, mida koostaja ise sellest arvab jne. Arvi Nikkarevi suguse intelligentse inimese põhjendusi oleks kena lugeda. Tõsi, BAAS-is Arvi pisut põhjendabki, aga seal mõjub see natuke tagantjärgi enda kaitsmisena, mis oleks võinud olemata olla, kui saaksime neid valikukriteeriume  raamatust endast lugeda.

Kogumiku kujundusliku poole pealt jäi sedakorda hambusse tagakaas. Mitte, et sel midagi suurt viga oleks, aga see on veidi ebaühtlases stiilis kujundatud: kui mõne tsitaadi alla on kirjutatud autor ja jutt, kust see pärineb, siis teise alla vaid autori nimi ja kolmanda alla miskipärast veel “nii tutvustab /…/ mutandikütte lühiromaanis /…/”. Millest selline stiililine kõikumine?

Hoolimata sellest, et tegemist pole just “Skarabeuse” kuldmunaga ja mina hindasin kogumikku BAAS-is juttude aritmeetilise keskmisega, milleks oli koolipoisi hinne, siis kokkuvõttes olen ostu ja lugemiselamusega ikkagi pigem rahul – kasvõi sellepärast, et sain taas kuue vene autoriga tutvust tehtud, kellest varemalt midagi ei teadnud. Väärtus seegi, nii et aitäh ja jõudu-jaksu koostajale edaspidiseks sel tänamatul teel.

Teised on arvanud nii:

loterii: Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)
NUXXBOOKS: Kaaren
(Ulme)pärlid kõigesööjale – Jaan Martinsoni raamatublogi

Charles Stross “Külmem sõda” 28.12.2013

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Tuleb tunnistada, et kui kirjastus “Fantaasia” uudistest “Külmema sõja” kohta lugesin, jättis see mind pealkirjale vastavalt külmaks ning otsustasin, et seda raamatut ma ei osta. Selle aasta viimasel ulmikute kokkusaamisel Lost Continendis oli aga Eval see raamat kaasas ning… esimese asjana jäi pilk pidama kaanepildile, mis on küll veidike kitš, kuid siiski plakatlikult ilus. Seejäel lugesin läbi tagakaanel oleva sisututvustuse – ilmselt sama, mis “Fantaasia” uudistes, kuid seekord mõttega ja süvenedes – ning otsustasin raha välja käia ja raamatu ära osta. Mis sest, et olen varem kirjutanud, et sellise vihiku eest nii palju maksta ei tahaks – ette rutates olgu öeldud, et selle eest võib küll.😀

Jõulude ajal ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning jätsin pooleli vene ulme antoloogia “Kaaren”, et Strossi “Külmem sõda” vahele võtta. Ja ei kahetse, sest raamat haaras mind väga ja väga kaasa. Olgu siis kõigepealt öeldud, et tegemist on kogumikuga, mis koondab endasse kaks Charles Strossi külma sõja teemalist ulmejuttu “Külmem sõda” ja “Raketikeelutsoon”. Ja kui päris täpne olla, siis viimane on õigemini lühiromaan.

Jutustuse “Külmem sõda” peategelaseks on ühe Ameerika luureagentuuri analüütik Roger Jourgensen ning lugu esitataksegi läbi tema silmade, muuhulgas ka huvitavat kirjanduslikku võtet kasutades dokumentaalfilmilõike kirjeldades. Selle tulemusel laotub lahti kirjeldus 1980-ndate aastate alguse maailmast, mis oli mulle kui külma sõja kaasaegsele nostalgiliselt tuttavlik. Lugemise vahepeal heitsin aeg-ajalt pilgu Wikipediasse, et üht või teist seost täpsustada ning saadud lisainfo lisas loole vaid vürtsi.

Kuid kuna tegemist on siiski ulmejutuga, siis pole kirjeldatud maailm muidugi päris selline nagu me seda teame. Peamiseks lahknevuseks meile tuntud ajaloost on see, et millalgi 1930-ndatel aastatel on õnnestunud Antarktika ekspeditsioon, mille käigus avastatakse Iidsete (raamatus tõlkitud küll kui Muistsete) tsivilisatsiooni jäljed ning lastakse meie maailma lahti midagi kurja… Ühesõnaga, tegemist on H.P. Lovercrafti Cthulhu-müütosele üles ehitatud looga ning jutu tegevuse ajaks on külma sõja relvadena tuumapommide kõrval kasutusel ka šogotid ja mõisusi õgiv Cthulhu ise… Sedasorti mittekonventsionaalsete ja ka “tavaliste” massihävitusrelvade tasakaal on habras ning sellises olukorras ei tohiks riigijuhid endale lolle nalju lubada. Paraku viskab Reagan just ühe sellise killu – nagu ta ka tegelikult viskas! – ja kas nüüd päris selle pärast või muudel põhjustel, kuid igatahes külm sõda muutub kuumaks…

Kogumiku teise osa, lühiromaani “Raketikeelutsoon” kirjeldus raamatu tagakaanel oli teiseks tõukeks, mis ming seda raamatut ostma pani. Nimelt kaovad 1962. aasta teisel oktoobril taevast satelliidid, Kuu ja Päike ning tähistaevas muutub. Peale esialgset sedadust leiab inimkond, et Maa on täies tükis nö “kooritud” ning kõik mandrid koos elanikega ümber paigutatud hiigelsuurele nn Aldersoni kettale. Raamatu tagakaanel on küll peamise tagajärjena märgitud asjaolu, et strateegilised pommitajad ei ulatu enam ühelt kontinendilt teisele lendama, mille tagajärjel vallutab Nõukogude Liit kibekiirelt Lääne-Euroopa. Kuid õnneks on loo sisu hoopiski sügavam…

Jutu tegevus toimub orienteeruvalt tosinkond aastat peale neid sündmusi ning on edasi antud kolme liinina: CIA agent Gregor Samsa (vihje Kafka “Metamorfoosile”, millele ma alles nüüd, neid ridu kirjutates, pihta sain!) silmade läbi, ekskosmonaut Juri Gagarini toimetamised teisel pool raudset eesriiet ning kolmandaks uusasunikust endise kanadalanna Maddy tegemised uuel mandril. Jah, nimelt on lisaks Maa mandritele sel hiiglaslikul kettal laiuvas ookeanis ka palju teisi mandreid – osad võõrad, teised aga tontlikult tuttavad…

Jutu sisust saaks veel palju kirjutada, kuid kuna see oleks suures osas erinevate puäntide paljastamine, siis ei hakka ma seda siinkohal tegema. Pigem kirjutan sellest, mis see lühiromaan mulle ikkagi nii hirmasti meeldis. Ilmselt põhiliselt kirjelduste pärast: esiteks on selle “kettamaailma” kirjeldused täiesti fantastilised ning oleksid isegi ilma muu tegevuseta nauditavad; teiseks aga kirjeldab autor külma sõja aegset elu-olu ja tehnikat niivõrd hästi, et pakub palju äratundmisrõõmu. Näiteks meeldis mulle hirmasti Gagarini liikumisvahendiks oleva ekranoplaani mängu toomine, sest olin hiljuti selle kohta ajakirja “Imeline Ajalugu” ühest numbrist lugenud. Kuid lisaks kirjeldustele haarab kaasa ka tegevus ja dialoogid, mille käigus selgub niivõrd palju uut ja huvitavat, et aju keeldub seda kõike korraga vastu võtmast. Sundisin end korduvalt lugemist pooleli jätma, et saaksin just loetut seedida ja erinevaid mõttemänge läbi mängida. Kuid ka peale jutu lõpetamist pean tõdema, et ilmselt on “Raketikeelutsoon” sedasorti lugu, mida tuleb veel ja veel üle lugeda ning ka siis ei pruugi kõik lõplikult paika loksuda.

Kogu kogumiku lugemisest saadud elamust kokku võttes ütlen ausalt, et olen väga rahul. Esimene jutt saab mult Ulmekirjanduse Baasis hindeks nelja ja teine jutt viie. Ning raamat tervikuna viie. Ja seda kõike ikka viie palli süsteemis.🙂 Tegemist on ühe parima viimasel ajal loetud ulmekaga ning väga heade alternatiivalooliste tekstidega. Kui järgmisel aastal peaksin Stalkerite hääletamisel osalema, siis minu punktid on garanteeritud. Ka kirjanikuna sai Charles Stross mult krediiti juurde: tema “Accelerando” on ülihea, mille lugemisest saadud naudingut ei julgenud ma pikka aega muude tekstide lugemisega rikkuda – ei tea, miks ma küll kartsin, et muu on jama?😀

Paolo Bacigalupi “Alkeemik” 09.11.2013

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Haarasin “Alkeemiku” Liina raamatute hulgast tagakaanel oleva kirjelduse esilause peale:

Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke…

Õnneks või kahjuks lugesin lühitutvustuse lõpuni alles siis, kui olin juba otsustanud seda raamatut lugeda. Sest tegemist on fantasy‘ga ja üldjuhul ma seda žanrit ei loe, välja arvatud näiteks ulmekogumikes ja -antoloogiates.

Ja teiseks põhjuseks oli see, et kirjastus Fantaasia “Orpheuse Raamatukogu” sarjas ilmunud lühiromaan on meeldivalt… lühike – isegi kui peaks jama olema, siis ma ei raiska sellele palju oma aega.

Kuid ei olnud jama. Tõsi, ma ei lugenud seda ühe ropsuga läbi nagu samas sarjas ilmunud Clarke’i “Comarre’i lõvi”, aga see oli pigem minu, mitte raamatu probleem.

Fantaasiamaalimas, kus maagia kasutamine põhjustab ühe rõveda taime, – okasväädi – vohamist, toimuv lugu haaras koheselt kaasa. Ei mingit pikka ja lohisevat sissejuhatust, vaid maailma ja selle probleemide kirjeldus antakse edasi peategelase, alkeemiku, dilemmat lahti seletades. Mainitud dilemma seisneb siis selles, et alkeemiku tütrel on vastik kopsuhaigus, mida saab ravida või õigemini kontrolli all hoida vaid maagia abil, kuid maagia kasutamine põhjustab okasväädi vohamist… Mis aga tapaks kaudselt… või ka otseselt, sest maagia kasutamine on keelatud ning keelust üleastujad satuvad timuka kirve alla.

Sellest, kuidas alkeemik dilemma lahendab, lugu räägibki – ühe lausega öeldes: ta leiutab seadme, mis maagiat kasutamata okasvääti lõplikult hävitab. Paraku aga juhtub ka siin nii nagu ikka: heade kavatsustega loodud seadet hakkavad võimumehed hoopis oma eesmärkidel kasutama.

Loosse on sisse põimitud ka kaks armastusliini: alkeemiku teenijanna truu kiindumus oma isandasse ning alkeemiku isaarmastus oma tütre vastu. Kumbki neist liinidest pole lääge ega sega karvavõrdki romaani nautimist, pigem vastupidi.

Kogu see lühike, ca 60-le lehele mahtuv romaan pakub naudingut ka kulminatsioonini jõudes – mina ei suutnud küll ära arvata, millega see lugu lõppeb. Kuigi lõpplahendus polnud halb, siis minu jaoks, kes ma ootasin mingit kättemaksu või õigluse võidutsemist, klassikalist hea võitu kurja üle, oli see siiski väike pettumus ja ilmselt ka ainuke põhjus, miks lugu saab  mult Ulmekirjanduse Baasis neli, mitte viis punkti.

Peale loo lõpetamist lugesin loomulikult läbi ka sarja koostaja Raul Sulbi järelsõna ning vandusin omaette – kui Paolo Bacigalupi on Ühendriikides tuntud eelkõige sci-fi  žanri viljelejana, siis miks tõlgitakse tema fantasy‘t? Samast järelsõnast sain ka vastuse – kuna kaks tema sci-fi ulmejuttu on juba eesti keeles avaldatud (lihtsalt mina pole neid lugenud, kuna kogumik “Täheaeg” on mulle teatud põhjustel küsitava väärtusega sisuga tundunud), siis oli mõistlik autori laiemaks tutvustamiseks ka teise žanri lugu avaldada. Igatahes toimis ja kiidan seda otsust – võib-olla ma isegi ostan need “Täheaja” numbrid lihtsalt nende juttude pärast või siis tuleb ikkagi raamatukogu külastamise raske tee ette võtta…🙂 Härra tundub igatahes täitsa muheda kirjutamisstiiliga ning Baasist vilksamisi loetud hinnang, et mõjub kui 60-ndate ulmeautor, on minu jaoks vaid huvi tekitav.

Ja mõned netist leitud lingid teiste raamatublogijate arvamustele, kellest sugugi mitte kõik minuga romaani osas ühel nõul pole:

Tõnise lugemispäevik
loterii
Digital Nerdland