Mister Costello — kangelane

Ray Bradbury “Marsi kroonikad” 26.09.2012

Kui ma peaksin nimetama vaid kümmekond ulmeraamatut, mis on minu arvates maailma parimad, siis oleks nende kümne hulgas ka Ray Bradbury “Marsi kroonikad”. Veendusin selle romaani (või siis jutukogu, kuidas keegi liigitab), headuses taas, seda ma ei tea mitmendat korda läbi lugedes.

Ajend raamatu kättevõtmiseks tekkis kahel põhjusel: esiteks üritan juba mitmendat kuud järjest läbi närida Heinleini Marsi-teemalisest romaanist “Võõrana võõral maal”, mis etteruttavalt öeldes on ilmselt kõige kehvem Heinlein, mida ma lugenud olen; teiseks sattusin suures ulmefilmide vaatamise tuhinas kunagi lapsepõlves Soome televisioonist nähtud teleseriaali “The Martian Chronicles” otsa. Kui Heinleini romaan tekitas vaid mõningaid ja õige kergeid seoseid Bradbury Marsi-lugudega, siis 1980. aasta miniseriaal on üks-ühele Bradbury kultusteose järgi lavastatud ning peale kolme osa vaatamist tekkiski tahtmine meenutada, kuidas need lood raamatus täpselt kirjas olid.

“Marsi kroonikad” on küll nime poolest romaan, kuid sisuliselt on tegemist omavahel suhteliselt lõdvalt seotud juttude kogumikuga. Ilmselt oli see ka põhjus, miks too raamat mulle puberteedieas tohutult närvidele käis. Kuid tegemist polegi lastele või lapsemeelsetele mõeldud kergekaalulise ulmega. Ray Bradbury “Marsi kroonikate” igas loos on väga sügav mõte sees. Raamat on niivõrd deep, et mul käisid lugedes pidevalt värinad üle keha, pisarad tulid silma – ühesõnaga pea kirjeldamatu nauding. 🙂

Millest see raamat siis räägib? Tegelikult on seda nii paljudes kohtades ja nii paljude inimeste poolt juba kirjeldatud, et mingit sisuülevaadet poleks vast vajagi. Kuid kuna mu blogi satuvad lugema ka inimesed, kes ulmest pea midagi ei tea, siis paari sõnaga siiski. Sõnasabast kinni võttes – kui paari sõnaga, siis kõlaks see nii: inimlikust rumalusest. Aga kui pisut pikemalt, siis kirjeldab autor Marsi koloniseerimist aastatel 1999-2026. Ehk siis meie kaasajal. Näeme, kuidas inimesed tulevad Marsile ja leiavad sealt iidse tsivilisatsiooni. Järgmistes pildikeses see tsivilisatsioon aga hukkub ning üsna naeruväärsel põhjusel. Näeme, kuidas kõik võõras hävitatakse, lagastatakse, asfalteeritakse, standardiseeritakse. Kohtume ka teisitimõtlejatega, kuid neid on vähe ning nende lõpp kurb. Liigume ajas ja ruumis edasi-tagasi, et loo lõpuks näha, kuidas saabub meile tuntud inimtsivilisatsiooni lõpp. Samas lõpetab autor oma jutuvestmise optimistlike nootidega – iga lõpp on ju teatavasti millegi uue algus.

Lisaks sisule meeldib mulle selle romaani juures ka viis, kuidas Bradbury on loo kirja pannud – tema kirjeldamisoskus ning tekstis kasutatud metafoorid on lausa lummavad. Ning see süngus ja traagika. 😛 Tegelased vast nii eredalt välja ei tulegi, kuid arvestades romaanis esinevat tegelaste hulka, on nad siiski küllaltki meeldejäävad – kui mitte nimepidi, siis vähemalt tegude, nii heade kui halbade, järgi.

Kui peaksin soovitama kogu romaanist vaid üht lugu, siis selleks oleks Usher II. Kuigi tegemist on sellesse romaani vast kõige vähem sobivama looga (pigem seondus see mulle rohkem Bradbury teise kultusteosega “451° Fahrenheiti”). Nii et kui te tervet romaani lugeda ei viitsi, siis lugege vähemalt see jutt läbi, see on niiöelda kirsiks tordil – kõik eespool viidatud positiivne kontsentreerub just selles loos.

Kas “Marsi kroonikate” kohta saab ka midagi kriitilist öelda? Ausalt öeldes, mina mitte – tegemist on läbi ja lõhki tippteosega, mis kinnitab veelkord mu veendumust, et kõige paremad ulmeromaanid kirjutati enne minu sündi. Kuigi tänapäeval võib tunduda “Marsi kroonikates” kirjeldatud 1950-aastate tehnika vananenuna, siis mulle sellised releede plõksumiste, hammasrataste tiksumise ja lülitite klõpsimiste kirjeldused meeldivad. Mitte, et need selles romaanis üldse esimese-, teise- või isegi kolmandajärgulise tähtsusega oleks, eks. Ainukesed imepisikesed tõrvatilgad esinesid eestikeelses tõlkes. Nimelt olen kogu aeg arvanud, et nõukogude ajal tehti tõlkimisel ja toimetamisel paremat tööd, kui tänapäeval, aga võta näpust. Leidsin selliseid toredaid väljendeid nagu “head õnne!” (good luck, mis oleks olnud mõistlikum tõlkida “edu!”) ning “vesimelon” (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga kui kord sellel teemal irisesin, tehti mulle kiiresti selgeks, et see on lausa lubatud. Mitte, et ma sellega nõus oleks, muidugi. Kuid muus osas on tõlge muidugi suurepärane!

Seega, ükski pisiasi ei saa rikkuda kogumuljet: 1940-ndatel aastatel kirjutatud ja 1950. aastal ühtseks tervikuks vormitud  “Marsi kroonikad” on veel tänapäevalgi, ulmeromaanis kirja pandud sündmuste toimumise aastatel, sama nauditav nagu varemgi. Tõeliselt ajatu teos, meistriklass!

Mõned muud võrgust leitud eestikeelsed arvamused selle romaani kohta:

Ulmekirjanduse BAAS
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Anarhia raisakulli rõveduses
kontorikoonlase elu & uni

Ray Bradbury “Ootaja” 21.03.2009

Lugesin Ray Bradbury lühilugu “Ootaja” (antoloogiast “Kaleidoskoop”, kuigi mul on olemas ka antoloogia “Hirmu vöönd”, kus see lugu ilmus pealkirja all “Ma ootan”) uuesti üle ainult ühel põhjusel — et võrrelda seda ühe jutuga ühelt kodumaiselt kirjanikult, keda on Ulmekirjanduse BAAS-is süüdistatud plagiaadis. Kas kahtlustustel on ka tõepõhi all, sellest juba järgmises postituses.

“Ootaja” kuulub Bradbury Marsi lugude sarja ning võiks väga vabalt sobida nõukogude ajal välja antud ning nüüdseks klassikaks muutunud antoloogiasse “Marsi kroonikad”. Samas, kui kõik Bradbury Marsi jutud oleksid ühes raamatus, siis oleks see tohutu tellis…

Jutu sisu on… bradburylik. 🙂 Inimesed maabuvad Marsile, kuid loomulikult pole planeet tühi ning mehi ootab võõras eluvorm (sellest ka jutu pealkiri), kes võtab nende teadvused üle. Minu lemmikteema. 😛 Ja otse loomulikult lõppeb lugu nii nagu Bradburyl tavaks — ei mingit õnnelikku lõppu. 😎

Meeldis, väga meeldis. Mõne teise kirjaniku puhul oleksin seda lugu lausa “viiega” hinnanud, aga kuna Ray Bradbury loomingus on veelgi kirkamaid pärleid, siis “neli”. Pluss.

Ray Bradbury “Linn” 20.03.2009

Kuna ootamatult tekkis kiire vajadus oma maine vara üle vaadata, siis jäid näppu vanad “Pioneerid”, mida sirvides leidsin mõned ulmejutud, mida ma oma ulmelehele riputanud pole. Ja ei riputa ka. Miks? Sest need on hiljem muutmata kujul antoloogiates ilmunud ja seega igale huvilisele raamatukogudes kättesaadavad. Aga enne “Pioneeride” makulatuuri saatmist lugesin need lood läbi.

Ray Bradbury “Linn” (hiljem avaldatud antoloogias “Kaleidoskoop”) on klassikaliselt hea lugu. Mäletan veel siiamaani seda tunnet, mis mind valdas, kui seda juttu 20 aastat tagasi esmakordselt lugesin: kaiff — nii vist tollal öeldi. 🙂

Sisust.

Mingile planeedile saabub maalaste kosmoselaev. Planeet on tühi, kui välja arvata üks väljasurnud, kuid samas hämmastavalt heas korras linn. Samal ajal kui maabunud inimesed linna uurivad, uurib Linn neid: nuusutab, kuulatab, vaatab, kaalub ja mõõdab. Ning analüüsib. Teinud kindlaks, et külalised on need, keda Linn ootas, asub ta tegutsema, ainsaks motiiviks kättemaks. Kättemaks inimeste poolt 20 sajandit tagasi sooritatud genotsiidi eest, mida viimased enam ise mäleta. Õigupoolest ei mäleta inimesed sedagi, et nad üldse kunagi varem kosmoses rännanud on. Kättemaks saab valus, kättemaks saab magus.

Tordile kirsiks on lõpulause:

Aeglaselt, mõnuledes, nautis linn suremise luksust.

Loos kirjeldatud “lõikuspidu” meenutas mulle millegipärast üht teist Bradbury juttu, mulle omal ajal väga sügava muje jätnud lühihlugu “Aprill 2005: Usher II” antoloogiast “Marsi kroonikad”. Ka see võib olla üheks põhjuseks, miks “Linn” mulle meeldib.

Tehnilised kirjeldused oma perfolintide, hammasrataste ja õlivannidega võivad osadele lugejatele tänapäeval ehk veidike naiivsed tunduda, kuid minu meelest on nad ehedalt ajastuhõngulised.

Mis ma oskan lisada? Ei midagi muud kui: kaiff, lihtsalt kaiff. 😎

Ray Bradbury “Õhtune kõne, võta toru” 21.12.2006

“Õhtune kõne, võta toru” — selline fraas hakkas täna õhtul mu peas kummitama. Ju siis tahtsin kellelegi nii öelda… Või keegi mulle…

Igatahes otsisin üles 1992. aasta ajakirja “Täheaeg”, kus just sellise pealkirjaga Ray Bradbury lugu ära trükitud on, ning skännisin selle sisse. “Õhtune kõne, võta toru” oleks pidanud õigupoolest ilmuma 1974. aastal eesti keeles ilmunud Bradbury Marsi lugude kogumikus “Marsi kroonikad”, sest just sinna ta oma olemuselt kuulub.

On 20. juuli 2097. aasta ja tühjas toas tühjal tänaval tühjas linnas tühjal planeedil Marss heliseb telefon. Kaheksakümne aastane Emil Barton,  Green Villa ja kogu Marsi ainuke elanik, võtab toru ning tema üllatuseks räägib teises otsas… Emil Barton, kahekümne aastane.

Lugu on vinge ja brädburilikult sünge lõpuga. Just see süngus võluski mind, kui kunagi ammu Bradbury lugudest aru saama ja neid armastama õppisin. Ning selles jutus seda süngust jagub. Eriti head on minu meelest luuleread loo alguses, mida ma ei pea paljuks siin veelkord ära tuua — juhuks, kui te lugu ei viitsi lugeda, lugege vähemalt neid ridu:

Eks oletagem veel ja veel,
et traadid mustil hajusatel telefonipostidel
mustmiljard kuuldud sõna enesesse imavad
ööst öösse terved ööd ja kõige selle mõtte
ja tähenduse talletavad.
Siis, öises mõistumängus,
kõik kokku klapitavad
ja filosoofilises faasis
kui kõurik sõnu otsivad.
See mõistusetu elajas,
kes talletab kõik kaas- ja täishäälikud,
nii hoiab alal imepalju halba nõu
ja seda endast sosinais ning tukseis välja nõrutab
ta sisin-pominhaaval.
Siis peagi ühel ööl on keegi ärkvel,
kui kõlab kile helin, tõstab toru
ja kuuleb häält, mis on kui Püha Vaim,
kes rändab Kauges udukogus.
Too kiskja traadi teises otsas,
kes susinal ja naudinguga
aja hulluslaama tagant
ütleb: Haa, loll, oo,
ja siis: Halloo.
See sigitis,
see tobe jõhker hälbinud elekterkiskja,
m i s talle vastata?

Ja nüüd võtke oma mobiiltelefonid ning visake need puruks! 😎 Ja kes ütles, et ulme pole kõrgema klassi kirjandus? 😈