Ray Bradbury “Marsi kroonikad”

Kui ma peaksin nimetama vaid kümmekond ulmeraamatut, mis on minu arvates maailma parimad, siis oleks nende kümne hulgas ka Ray Bradbury “Marsi kroonikad”. Veendusin selle romaani (või siis jutukogu, kuidas keegi liigitab), headuses taas, seda ma ei tea mitmendat korda läbi lugedes.

Ajend raamatu kättevõtmiseks tekkis kahel põhjusel: esiteks üritan juba mitmendat kuud järjest läbi närida Heinleini Marsi-teemalisest romaanist “Võõrana võõral maal”, mis etteruttavalt öeldes on ilmselt kõige kehvem Heinlein, mida ma lugenud olen; teiseks sattusin suures ulmefilmide vaatamise tuhinas kunagi lapsepõlves Soome televisioonist nähtud teleseriaali “The Martian Chronicles” otsa. Kui Heinleini romaan tekitas vaid mõningaid ja õige kergeid seoseid Bradbury Marsi-lugudega, siis 1980. aasta miniseriaal on üks-ühele Bradbury kultusteose järgi lavastatud ning peale kolme osa vaatamist tekkiski tahtmine meenutada, kuidas need lood raamatus täpselt kirjas olid.

“Marsi kroonikad” on küll nime poolest romaan, kuid sisuliselt on tegemist omavahel suhteliselt lõdvalt seotud juttude kogumikuga. Ilmselt oli see ka põhjus, miks too raamat mulle puberteedieas tohutult närvidele käis. Kuid tegemist polegi lastele või lapsemeelsetele mõeldud kergekaalulise ulmega. Ray Bradbury “Marsi kroonikate” igas loos on väga sügav mõte sees. Raamat on niivõrd deep, et mul käisid lugedes pidevalt värinad üle keha, pisarad tulid silma – ühesõnaga pea kirjeldamatu nauding. 🙂

Millest see raamat siis räägib? Tegelikult on seda nii paljudes kohtades ja nii paljude inimeste poolt juba kirjeldatud, et mingit sisuülevaadet poleks vast vajagi. Kuid kuna mu blogi satuvad lugema ka inimesed, kes ulmest pea midagi ei tea, siis paari sõnaga siiski. Sõnasabast kinni võttes – kui paari sõnaga, siis kõlaks see nii: inimlikust rumalusest. Aga kui pisut pikemalt, siis kirjeldab autor Marsi koloniseerimist aastatel 1999-2026. Ehk siis meie kaasajal. Näeme, kuidas inimesed tulevad Marsile ja leiavad sealt iidse tsivilisatsiooni. Järgmistes pildikeses see tsivilisatsioon aga hukkub ning üsna naeruväärsel põhjusel. Näeme, kuidas kõik võõras hävitatakse, lagastatakse, asfalteeritakse, standardiseeritakse. Kohtume ka teisitimõtlejatega, kuid neid on vähe ning nende lõpp kurb. Liigume ajas ja ruumis edasi-tagasi, et loo lõpuks näha, kuidas saabub meile tuntud inimtsivilisatsiooni lõpp. Samas lõpetab autor oma jutuvestmise optimistlike nootidega – iga lõpp on ju teatavasti millegi uue algus.

Lisaks sisule meeldib mulle selle romaani juures ka viis, kuidas Bradbury on loo kirja pannud – tema kirjeldamisoskus ning tekstis kasutatud metafoorid on lausa lummavad. Ning see süngus ja traagika. 😛 Tegelased vast nii eredalt välja ei tulegi, kuid arvestades romaanis esinevat tegelaste hulka, on nad siiski küllaltki meeldejäävad – kui mitte nimepidi, siis vähemalt tegude, nii heade kui halbade, järgi.

Kui peaksin soovitama kogu romaanist vaid üht lugu, siis selleks oleks Usher II. Kuigi tegemist on sellesse romaani vast kõige vähem sobivama looga (pigem seondus see mulle rohkem Bradbury teise kultusteosega “451° Fahrenheiti”). Nii et kui te tervet romaani lugeda ei viitsi, siis lugege vähemalt see jutt läbi, see on niiöelda kirsiks tordil – kõik eespool viidatud positiivne kontsentreerub just selles loos.

Kas “Marsi kroonikate” kohta saab ka midagi kriitilist öelda? Ausalt öeldes, mina mitte – tegemist on läbi ja lõhki tippteosega, mis kinnitab veelkord mu veendumust, et kõige paremad ulmeromaanid kirjutati enne minu sündi. Kuigi tänapäeval võib tunduda “Marsi kroonikates” kirjeldatud 1950-aastate tehnika vananenuna, siis mulle sellised releede plõksumiste, hammasrataste tiksumise ja lülitite klõpsimiste kirjeldused meeldivad. Mitte, et need selles romaanis üldse esimese-, teise- või isegi kolmandajärgulise tähtsusega oleks, eks. Ainukesed imepisikesed tõrvatilgad esinesid eestikeelses tõlkes. Nimelt olen kogu aeg arvanud, et nõukogude ajal tehti tõlkimisel ja toimetamisel paremat tööd, kui tänapäeval, aga võta näpust. Leidsin selliseid toredaid väljendeid nagu “head õnne!” (good luck, mis oleks olnud mõistlikum tõlkida “edu!”) ning “vesimelon” (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga kui kord sellel teemal irisesin, tehti mulle kiiresti selgeks, et see on lausa lubatud. Mitte, et ma sellega nõus oleks, muidugi. Kuid muus osas on tõlge muidugi suurepärane!

Seega, ükski pisiasi ei saa rikkuda kogumuljet: 1940-ndatel aastatel kirjutatud ja 1950. aastal ühtseks tervikuks vormitud  “Marsi kroonikad” on veel tänapäevalgi, ulmeromaanis kirja pandud sündmuste toimumise aastatel, sama nauditav nagu varemgi. Tõeliselt ajatu teos, meistriklass!

Mõned muud võrgust leitud eestikeelsed arvamused selle romaani kohta:

Ulmekirjanduse BAAS
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Anarhia raisakulli rõveduses
kontorikoonlase elu & uni