Mister Costello — kangelane

Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” 26.02.2007

Ostsin Sergei Lukjanenko romaani “Peegelduste labürint” juba eelmise aasta novembris. Süvenemata, millega tegu, panin ta lihtsalt raamaturiiulile lugemisjärge ootama. Oleks ma osanud tagakaanel oleva pealiskaudse tutvustuse järgi aimata, milline sisu selles raamatus tegelikult peitub, siis oleksin kindlasti oma lugemisjärjekorra ümber prioritiseerinud ning Lukjanenko juba ammu “alla neelanud”.

Tegevus toimub meie kaasajal. Leiutatud on kõikide arvutiinimeste unistus — virtuaalreaalsus, mis on tegelikkusest eristamatu. Virtuaalsusesse saab minna igaüks, kellel on arvuti. Selleks piisab vaid programmikese käivitamisest, mis mõjutab inimese alateadvust nii, et edasi tundub kõik ekraanil toimuv tõelisena. Alateadvuse “vabastamiseks” on vaja virtuaalreaalsuses leida samuti arvuti, kust anda käsk tõelisusse väljumiseks. Või sättida arvuti, millelt virtuaalsusesse siseneti, taimeriga automaatsele väljumisele. Ainsad, kes suudavad virtuaalsusest teisiti, vaid oma tahet kasutades väljuda, on nn daiverid. Daivereid eristabki teistest vaid see virtuaalsusest “välja ujumise” võime ja see, et neid on vähe — muus osas on nad täiesti tavalised inimesed.

Peategelane, venelane Leonid, on samuti daiver, kelle “erialaks” on virtuaalsed vargused. Virtuaalsuses on varastamisväärset küllaga, sest suurkorporatsioonid on kõik oma kontorid ning laborid virtuaalsusesse kolinud, sest see on odav — töökeskkond ja -vahendid on simuleeritud ning ainsaks kuluks on serverivõimsus virtuaalmaailma käitamiseks.

Ühel päeval saab Leonid aga hoopis teistsuguse ülesande — päästa üks mees, kes on virtuaalsuses mängitavasse mängu, “Surmalabürinti”, kinni jäänud. Ülesannet täites selgub Leonidile, et tegelikult on lugu keerulisem — tegemist ei ole enesetapjaga, kes on oma arvuti taimeri välja lülitanud, et virtuaalsuses istudes tegelikkus unustada ning reaalsuses nälga ning janusse surra — tuleb välja, et see mees pole kunagi virtuaalsusesse sisenenudki! 😮

Oi kuidas tahaks selle raamatu sisust veel rääkida. Veel ja veel. Aga lihtsalt ei jõua. Soovitan lugeda Ulmekirjanduse BAAS-i retsensioone, seal on veel üht-teist kirjas. Mina kirjutan nüüd hoopis, miks “Peegelduste labürint” mulle kustumatu lugemiselamuse pakkus.

Peamine, miks see romaan mulle meeldis, on muidugi Sergei Lukjanenko kujutatud virtuaalreaalsuse idee. 💡 Seni olen ulmekirjanduses kohanud vaid pistik pähe tüüpi virtuaalreaalsusesse sisenemise meetodit. Alternatiivne alateadvuse mõjutamine on seega minu meelest vägagi tähelepanuväärne mõttevälgatus. Muide, Sergei Lukjanenko on hariduselt arst-psühhiaater, kuid see ei vähenda minu jaoks selle mõtte suurust.

Romaani tegevuspaik (nii virtuaalne kui reaalne) tuli vägagi tuttav ette. Olen ju minagi mänginud arvutimänge “Command & Conquer”, “Mortal Kombat”, “Doom”, “Master of Orion” ja võrgurollikaid. Ning olnud FidoNeti node. Ja käinud Peterburis. Ning joonud “Baltika 6” õlut. 😛 Jne, jne. Ühesõnaga, tundsin lugedes pidevalt, et autor kirjutab mind puudutanud asjadest ja on mingil määral sarnase taustaga. See loksutab. Tahes-tahtmata.

Teosest ei puudu ka paras annus huumorit. Ei teagi, kas peaks siinkohal täiendama, et vene huumorit? Sest enim jäid meelde just sellised peretülide või joomisega seotud koomilised seigad: näiteks see, kuidas häkker Maniakk saab oma naiselt kolakat, sest seksib virtuaaluses prostituudiga; või see kuidas ta tükikese arvutihiire juhtmest ära sööb, enda arvates samal ajal hoopis virtuaalsuses voblat peale hammustades. 😆

Kuid üks tõeliselt hea raamat ei piirdu vaid hea idee, huumori ja kaasahaarava actioniga. Sergei Lukjanenko tõstatab kümnete kaupa väga tõsisesed sotsiaalfilosoofilisi küsimusi, millest toon välja kolm, mille üle ise edaspidi pikemalt mõtteid mõlgutan: kas inimkond mandub virtuaalreaalsuse loomise järel? Kas tehniline sotsiaalne või kompleksne muutus ühiskonnas muudab isiklikku moraali? Miks on virtuaalsus tegelikkuse peegeldus kõverpeeglis?

Viimasena tahaksin tänada raamatu tõlkijat, Tanel Rõigast, kelle ulmelugusid ma oma blogis mitte just kõige positiivsemalt arvustanud olen. Usun end aru saavat, miks ta “Peegelduste labürindi” tõlkimise ette võttis — ju tuli ka talle romaani taust tuttav ette. Pean silmas just seoseid FidoNeti ja 90-aastate kultusarvutimängudega. Loodan, et Tanelil on plaanis ka romaani järg, “Võltspeeglid”, tõlkida. Ning “Varrakul” tahtmist see avaldada.

Kokkuvõtteks julgeksin öelda, et “Peegelduste labürint” on absoluutselt kohustuslik kirjandus sellistele arvutimängude ja ulmekirjanduse friikidele nagu mina. Ise asetan ta oma raamaturiiulis mõtteliselt samaväärsele kohale (kaasahaaravuse kategoorias) koos Dan Simmonsi “Hyperioni” sarja ja Orson Scott Cardi “Enderi mänguga”. Ning analoogselt nendega loen “Peegelduste labürinti” ilmselt veel ka teist korda. Ja kolmandat korda. 😎