Pirxi jutustus. Stanislaw Lem
Fantastika? Meeldib küll, aga ainult halb fantastika. See tähendab halb ja eriti veel — uskumatu. Laevas on mul ikka midagi seesugust käepärast, mida vabal viivul vaadata. Loen keskpaigast mõne lehekülje ja panen raamatu kõrvale. Heade juttudega on teisiti — neid loen ainult Maa peal. Miks nii? Ega ma isegi õieti tea. Pole sellele mõelnud. Head jutud on tõepäraseid isegi siis, kui nendes räägitakse asjadest, mis kunagi pole sündinud ega sünnigi. Nad on teises mõttes tõepärased — kui neis kirjutatakse näiteks kosmonautikast, siis nii, et saab kuidagi tajutavaks maisest vaikusest sootuks erinev vaikus, rahu, otsatu liikumatus ja rahu… Ükskõik mis neis raamatutes just on, üht räägivad nad ikka — seda, et s e a I ei ole inimene iialgi kodus. Maa peal on kõik juhuslik, kuidagi lihtsalt niisama, puu, sein, aed, ühe saab panna teise kohale, horisondi taga näeme uut horisonti, mäe taga orgu, seal aga on kõik hoopis teisiti. Maa peal ei tule kellelgi pähe mõelda, kui õudne on, et tähed ei liigu: lendad täiskiirusel terve aasta ja ikka ei märka mingit muutust. Me lendame, sõidame maapinnal ja meile tundub, et teame, mis on kosmos. Aga seda ei saagi väljendada. Meenub, et kord patrullretkelt naastes kuulsin kuskil Arbiteri lähedal kauget raadiokõnet: üks kosmoselendur tülitses teisega maandumisjärjekorra pärast ja juhuslikult silmasin üht tiirlevatest rakettidest. Võõras arvas, et on üksi. Ta võngeldas oma aamiga nagu langetõbine. Te kõik teate, kuidas see on. Mõne lennupäeva pärast tuleb inimesel pöörane tahtmine teha midagi, ükskõik mida, anda täiskäik, kihutada kuskile, teha suurel kiirendusel pööre, nii et keele pressib suust… Varem mõtlesin, et see on kuidagi sobimatu — ei või ennast nii käest lasta. Aga tegelikult on see lihtsalt meeleheide, tahtmine kosmosele keelt näidata. Sest kosmos ei ole asendatav nagu puu ja seepärast vist ongi raske temaga hakkama saada. Sellest heades raamatutes kirjutataksegi. Aga nagu surija ei soovi lugeda agooniast, ei meeldi meilegi, kes me kõik omajagu kardame tähti, kuulda neist tõtt, kui asume nende vahel. Ja siis on hea see, mis viib tähelepanu kõrvale. Minule meeldivad just need teistsugused tähelookesed, sest nendes on kosmos ja kõik muu hubane… Muidugi täiskasvanute mõttes hubane: seal leiame katastroofe, mõrvu ja igasugu muid koledusi, aga ikkagi hubane, süütu, sest kõik on algusest peale puhas vale. Tahetakse lugejat kohutada, aga tema ainult muigab. Lugu, mida ma teile räägin, ongi seda sorti. Õieti küll, et tõestisündinud, aga see pole oluline. See juhtus Rahuliku Päikese Aastal. Nagu sel puhul ikka, käis Päikese ümber suurpuhastus. Merkuuri orbiidi lähedalt aeti kokku igasugu rauakolu ja koristati ära. Kuue aasta jooksul oli tema periheelis suure jaama ehitamisel taevaruumi kogunenud hulk vanu vrakke. Robotid töötasid Le Mansi süsteemi järgi ja selle asemel, et raketikerad utiili visata, kasutati neid tellingutena. Le Mans oli parem majandusmees kui insener; vrakkidest vahejaam kujunes küll kolm korda odavamaks tavalisest kosmoses kokku monteeritud jaamast, aga sellega oli nii ohtralt pahandusi, et teispool Merkuuri ei tahtnud keegi niisuguse „ökonoomiaga” tegemist teha. Le Mans aga leidis uue idee — toimetada nimetatud kirstukoorem Maa peale tagasi, sest miks peaks see tiirlema viimse kohtupäevani, kui seda saaks martäänahjus ümber sulatada. Aga et ettevõte tasuks, tuli puksiiridena kasutada rakette, mis polnud neist vrakkidest palju etemad. Mina olin tookord tundidearvu täis lennanud patrull-lendur, mis ära seletatult tähendab: ma olin lendur ainult paberite järgi ja iga kuu esimesel päeval, kui pensioni maksti. Lendamishimu oli mul aga nii suur, et oleksin hakanud juhtima kas või raudahju, olnuks sel veidigi kiirendust. Pole siis ime, et meldisin end Le Mansi Brasiilia büroos, jõudmata tema kuulutust õieti läbigi lugeda. Ega ma just väida, et Le Mansi või õigemini tema agentide värvatud meeskonnad olnuksid midagi võõrleegionitaolist või päris bandiidijõuk — sääraseid tüüpe siiski lendama ei lasta. Aga tänapäeval leidub vähe neid, kes lähevad kosmosesse seiklusi otsima — ruumis ei juhtu midagi erilist, see tähendab, et peaaegu ei midagi, ja siis nad lähevad kosmosesse pelgast meeleheitest või lihtsalt niisama, kogemata. Niisugused lendurid on kõige halvem materjal, sest kosmoses vajatakse visamat vaimu kui kas või merel, ja nende koht, kellele kõik on ükskõik, ei ole raketi pardal. Psühholoogia mind ei huvita, tahaksin vaid selgitada, miks just pärast esimest reisi jäin ilma poolest meeskonnast. Pidin vallandama tehnikud, sest telegrafist õpetas nad jooma. Telegrafist ise oli väike mestiits, kes mõtles välja geniaalseid viise alkoholi kosmoselaevale toimetamiseks. See tüüp mängis minuga lausa peitust. Plastikaatkotid piiritusega peitis ta kütusepaakidesse… Aga see pole veel midagi. Usun, et ta oleks hoidnud viskit reaktoriski, oleks vaid ligi pääsenud. Kujutlen, kuidas astronautika pioneerid raevutseksid, kuuldes sääraseid lugusid. Mitte ei mõista, miks nad uskusid, nagu saaks orbiidile viidud inimesest kohe ingel. Võib-olla elas nende peas nende endi teadmata too taevalik taevas, paradiis, mis haihtub õige kähku pärast starti? Aga minu pretensioonid on rumalad. See mehhiklane oli sündinud Boliivias, ta teenis lisa marihuaana müügiga ja ajas mind vihale, sest see tegi talle nalja. Aga meeskonnas oli temast hullemaid. Le Mans oli suur mees, ta lihtsalt kehtestas oma agentide finantsidele limiidid: vähe sellest, et mul oli vaeva meeskonna kokkusaamisega — pidin värisema iga kilovati võimsuse pärast. Ei mingeid järske manöövreid, uranograafe kontrolliti pärast iga reisi otsekui kassaraamatuid, hoidku jumal, kui ülearused kümme dollarit olid neutroneiks muutunud. Seda, millega tollal tegelesin, ei olnud mulle kuskil õpetatud — võib-olla tunti samu muresid ja tegemisi vanade aurikute pardal, mis kursseerisid Glasgow’ ja India vahel. Ega ma kurda; häbi öelda, aga praegu meenutan seda kõike päris heldimusega. Näiteks „Öö Pärl” — kus oli alles nimi! Laev lagunes vähehaaval, mehed muudkui jändasid igasuguste lekkide ja õmblustega. Iga start ja maandumine toimus seadusevastaselt — ei, ainult füüsikaseaduste vastaselt; usutavasti oli tol Le Mansi agendil Merkuuri valgmal tutvusi, muidu oleks iga inspektor sedamaid kinni pitseerinud kõik seadmed pardal — tüürist akudeni. Nii me siis läksimegi periheeli saagi järele, otsisime radari abil vrakid üles ja panime neist kokku „rongi”. Minul oli tööd kuhjaga: jagasin maid tehnikutega, loopisin viinapudeleid kosmosesse (seal tiirleb tänapäevani pudel „London Dry” džinni) ja lahendasin põrgulikke ülesandeid, sest terve navigatsioon oligi üksainus ligikaudsete lahendite otsimine mitme keha probleemidele. Aga kõige rohkem leidus, nagu ikka, tühikuid. Ruumis ja ajas. Istusin kajutis ja lugesin. Autorit ei mäleta, oli keegi ameeriklane, pealkirjas oli midagi tähevihmast. Algust ma ei tea, sest alustasin enam-vähem keskpaigast. Kangelane viibis reaktorikambris ja rääkis piloodiga läbi telefoni, kui kostis hüüatus: „Meteoorid vööris!” Tolle hetkeni kiirendust ei olnud, siis äkki märkas ta, et reaktori tohutu kere liigub numbrilaudade kollaste silmade vilkudes kasvava kiirusega tema peale, mootorid olid tööle hakanud ja laev sööstis edasi. Kabiinis hõljudes oli temal veel endine kiirus. Õnneks sai ta jalad kuhugi vastu toetada, kui kiirendus rebis tal kuuldetoru käest, viivu rippus ta telefonijuhtme otsas ja kui ta muserdatult maha vajus, hõljus kuuldetoru tema kohal. Tema aga tegi üliinimlikke pingutusi, et selleni ulatada, kuid ta kaalus terve tonni ega suutnud sõrmegi liigutada. Lõpuks sai ta siiski hammastega juhtmest haarata ja andis päästva käskluse. See stseen on mul hästi meelde jäänud, veel enam meeldis mulle kirjeldus parve läbimisest. Tolmupilv kattis, pange tähele, kolmandiku taevast, üksnes eredaimad tähed paistsid läbi. Aga mis veel sellest: korraga märkas kangelane ekraanidel, et kollase taifuuni keskel läheneb nõrgalt helendav musta südamikuga triip — ma ei tea, mida autor mõtles, aga naersin nii, et pisarad silmis. Kui kenasti ta oli kõik välja mõelnud! Need pilved, taifuun, kuuldetoru — ma peaaegu nägin, kuidas too tüüp kõigub telefonijuhtme küljes. See, et kajutis ootas väga ilus naine, oli enesestki mõista. See naine oli mingi kosmosetürannia salaagent — aga võib-olla hoopis võitles selle türannia vastu, — kumba just, seda ma enam ei mäleta. Igal juhul oli ta ilus, ja see on peamine. Miks ma seda nii pikalt seletan? Sest see lektüür oli mulle nagu pääsemine. Meteoorid? Meie otsisime nädalate kaupa kahe-kolmekümne tuhande tonniseid vrakke ja pooli neist ei märganudki radaris. Hõlpsam on näha lendavat revolvrikuuli. Ükskord pidin oma mestiitsil kraest kinni võtma, kui meil polnud kiirendust. See oli kindlasti raskem kui telefonitoru püüdmine, sest me mõlemad hõljusime õhus, kuigi lool polnud seda efekti… Mõtlete, et ajan tühja lora. Tean küll. Aga just nii see kõik oli. Kaks kuud kestnud rusujaht oli läbi saamas ja minul sõitis puksiiris sada kakskümmend või sada nelikümmend tuhat tonni surnud metalli. Nii liikusin ekliptika tasandil Maa suunas.
Eeskirju rikkudes? Muidugi. Mul ei olnud manööverdamiseks kütust. Sellest, ma juba rääkisin. Pidin lendama üle kahe kuu kiirenduseta. Siis tuli katastroof. Ei, mitte meteoorid, see ei olnud romaan. Mumps. Kõigepealt tehnik, siis korraga mõlemad piloodid, seejärel kõik teised; meestel tursusid huuled, silmad paistetasid vaata, et kinni, palavik oli kõrge, vahtidest ei juttugi. Neeger Ngey tõi pardale mingi hullu viiruse. Ngey, kes oli „Öö Pärlil” kokk, stjuuard, majapidaja ja mis kõik veel. Ka tema jäi haigeks, kuidas siis! Kas Lõuna-Ameerika lapsed ei põe mumpsi? Ei tea. Minul igatahes jäi laev ilma meeskonnata. Terveks jäid telegrafist ja teine insener, telegrafist oli hommikust saadik täis. Ega ta õieti täis olnudki: kas ta pea kandis kõvasti või trimpas ta vähehaaval, igatahes liikus ta normaalselt, isegi siis, kui, polnud gravitatsiooni (seda ei olnud õieti kunagi, kui välja arvata mõned pisemad kursiparandused), aga ta silmad, aju, viimane kui ihuliige olid alkoholist läbi imbunud, iga käsu täitmist tuli hoolega kontrollida. Mõtlesin tihti, kuidas ma ta kord läbi kolgin, kui Maale saame — tee peal ei võinud ma niisugust asja lubada ja üldse — kuidas sa joobnut lööd? Alkoholita oli ta nagu tavaline rott, hall, tusane, pesemata. Tal oli komme lõunalauas sõimata valitud isikuid kõige ropumate sõnadega — morses. Ta muudkui koputas morsekoodis vastu lauda ja paar korda pidi peaaegu kakluseks minema, sest kõik said aru, tema aga kinnitas vastu seina surutult, et see on lihtsalt tõmblus. Närvidest. Et see tuleb iseenesest. Käskisin tal hoida kätt süles — siis ta koputas jalaga või kahvliga — omaette oli ta suur asjatundja. Ainus täiesti terve ja normaalne inimene oli insener. Osutus aga, et ta on teedeinsener. Täitsa tõsi. Ta oli nõus poole palgaga ja agendile sellest aitas, minule aga ei tulnud pähegi teda eksamineerida, kui ta pardale tuli. Agent küsis ainult, kas ta tunneb konstruktsioone ja masinaid; tema vastas, et tunneb. Ega see vale olnudki, ta tundis teedeehitusmasinaid. Saatsin ta vahti. Tema ei teinud vahet tähe ja planeedi vahel. Nüüd te vist hakkate taipama, miskombel Le Mans varandusi kokku ajas. Oleks ju võinud juhtuda, et mina olen näiteks — allveenavigaator. Olnuks see võimalik, oleksin võib-olla teeselnudki, et olen. Oleksin istunud kajutis, aga ei saanud. Agent ei olnud loll. Ta arvestas minu lojaalsust või vähemalt enesesäilitamisinstinkti. Tahtsin tagasi pöörata, aga nii tige ma ei olnud, et seda siiski teha. Sest niisuguseidki mõtteid käis mul läbi pea, kui kandsin hommikupooliku otsa vatti, õli, sidemeid, piiritust, aspiriini — mu ainuke lohutus oli too raamat armastusest maailmaruumis meteooritaifuunide keskel. Lugesin mõnd lõiku kümme korda. Seal leidus kõikvõimalikke õudusi, elektronajud hakkasid mässama, piraatide agentidel olid koljusse monteeritud raadiosaatjad, kaunis naine oli pärit teisest päikesesüsteemist, aga mumpsist ei olnud sõnagi. Minul oli selle üle muidugi hea meel. Mumpsist oli mul villand. Vahel peaaegu arvasin, et kosmonautikast ka.
Vabadel tundidel püüdsin jälile saada, kuhu telegrafist oli peitnud oma varud. Ma ei tea, võib-olla hindan teda üle, aga mulle tundub, et ta reetis meelega mõne panipaiga siis, kui seal viin otsa lõppes või lihtsalt selleks, et ma ei kaotaks lootust ega tema joomisele käega lööks. Seda, kus ta peamine peidik oli, ei tea ma tänini. Võib-olla oli ta alkoholist juba nii läbi imbunud, et kandis põhitagavara endas? Mina otsisin, ronisin mööda laeva nagu kärbes mööda lage, hõljusin vööris ja keskmistes ruumides, nagu mingis unenäos. Olin ihuüksi – meeskond lamas kajutis, kaelad paistes. Insener kükitas tüüriruumis, õppides lingvafoni järgi prantsuse keelt. Laev oli vaikne, otsekui oleks katk temast üle käinud, ainult vahetevahel kostis ventilatsioonitorudest nuttu või laulu. See oli too Boliivia mehhiklane. Õhtuks vajus ta üsna ära — hakkas tunnetama eksistentsi kurbust. Tähtedega mul suurt pistmist ei olnud, kui kõrvale jätta too raamat. Mõned katked olid mul peas — õnneks on nad nüüd ununenud. Ootasin mumpsi lõppu, sest säärane Robinsoni-elu hakkas pikapeale halvasti mõjuma. Teedeinseneri ma vältisin, kuigi ta oli omamoodi täitsa korralik poiss ja vannutas mind, et ta poleks iialgi lepingule alla kirjutanud, kui vaid poleks olnud suuri rahalisi raskusi, millesse ta naise ja naisevenna süü läbi sattus.
Kuid ta oli üldiselt inimene sellest sordist, keda ma ei talu — inimene, kes häbenemata ja peatumata räägib ära kõik oma eraasjad. Mitte ei tea, kas ta ainult mind nii piiritult usaldas — ei usu küll: teatud asjad ei tule inimestel lihtsalt üle huulte, tema aga võis rääkida kõike, nii et mina läksin peitu. Õnneks oli „Öö Pärl” suur: kakskümmend kaheksa tuhat tonni seisumassi — siin oli kohti, kus redutada.
Küllap te usute juba, et see oli mu esimene ja viimane reis Le Mansi teenistuses. Enam ma niisuguste värbajate õnge ei läinud, kuigi sattusin mõnessegi pahandusse. Ma ei hakkaks sellest loost rääkimagi, kui see ei kuuluks kokku ühe teisega — juhtumisega, mida kosmonautikas üldse juhtuda ei saagi. Ma juba hoiatasin teid, et see lugu on nagu fantastilisest raamatust.
Meteoorihoiatuse saime Veenuse orbiidi lähistel, aga telegrafist magas või lihtsalt jättis selle vastu võtmata, nii et alles järgmisel hommikul kuulsin seda Kuu kosmoloogiajaama teadetest. Õigupoolest oli uudist algul raske uskudagi, sest see tundus täiesti võimatu. Drakoniidid olid juba läbi, maailmaruum puhas — need parved käivad ju reeglipäraselt, ainult Jupiter viskab vahel mõne perturbatsiooni sekka, aga siin oli radiant sootuks teine. Hoiatuses teatati, et pilv on ainult kaheksandat järku — seega tolm, tihedus väga väike, suuremate rahnude protsent tühine, pea ulatus küll üsna suur — kaardile vaadates nägin, et istume selles meteooriparves juba tubli tund või isegi kaks. Ekraanid olid tühjad. Ma ei leidnud põhjust eriti muretseda. Huvitavam oli juba järgmine, lõunane teade: kaugsondid tegid kindlaks, et parv oli süsteemiväline.
See oli teine niisugune parv kosmonautika algaegadest peale. Meteoorid on komeetide jäänused, mis liiguvad venitatud ellipseid pidi, gravitatsioon seob nad Päikese külge nagu lelud nailonniidi otsa. Süsteemiväline parv aga tuleb meie süsteemi Suurest Galaktikast — see on sensatsioon, muidugi pigem astrofüüsikute kui pilootide jaoks. Meid puudutab aga vahe kiirustes. Süsteemisisestel parvedel ei saa Maa läheduses olla suurt kiirust. Nendel võib olla vaid paraboolne või elliptiline kiirus. Väljastpoolt tuleval parvel võib aga olla — ja tavaliselt ongi — hüperboolne kiirus. Praktikas teeb see üks välja: kes erutuvad, ei ole meie, vaid meteoritoloogid ja astroballistikud.
Teade meteooriparves istumisest ei jätnud telegrafistile mingit muljet. Ma rääkisin sellest lõunasöögi ajal, kui lülitasin mootorid sisse — nagu tavaliselt — nõrgale võimsusele. Seda oli vaja kursi parandamiseks ja see tegi elu veidi kergemaks. Ei tulnud imeda suppi läbi kõrre ega pigistada lambalihapastat tuubist suhu. Ma olen alati normaalsete, inimlike tingimuste poolt.
Insener aga läks kõvasti närvi. Minu jutt meteooriparvest kui suvisest vihmasagarast paistis talle meeltesegaduse märgina. Seletasin viisakalt, et parv koosneb üldiselt tolmust ja on üsna hajus ning võimalus kohata kilde, mis saaksid laevale viga teha, on väiksem, kui võimalus teatris kukkuva kroonlühtri alla jääda ja surma saada. Teiseks — teha ei ole nagunii midagi, sest „Öö Pärl” ei ole suuteline möödumismanöövriks, kolmandaks — meie kurss langeb parve trajektooriga peaaegu ühte, niisiis väheneb kokkupõrke tõenäosus veel mõnisada korda.
Ta ilmes ei paistnud just suurt veendumust, aga mulle aitas psühhoteraapiast ja tahtsin tegelda ainult telegrafistiga, see on saata ta paariks tunniks eemale viinalätetest, sest parves oli ta lõpuks praegu vajalikum kui pärast seda. Kõige rohkem kartsin vaid üht — SOS signaali. Laevu oli seal piirkonnas palju, olime juba Veenuse perimeetrist möödas ja liiklemine oli muutunud elavaks. Kohtasime ka reisilaevu. Istusin raadio juures telegrafisti kõrval kella kuueni pardaaja järgi. Kuulasime neli tundi, õnneks läks kõik igasuguse alarmita. Parv oli nii hõre, et mõne mikroskoopilise imetillukese sähvatuse silmamiseks tuli tõepoolest tundide kaupa jälgida radariekraane. Aga ma ei või vanduda, et need rohekad vilgutused lihtsalt ei viirastunud pinevast seiramisest väsinud silmades. Vahepeal oli Maal ja Kuul välja arvutatud pilve radiant ja isegi kogu trajektoor. Parv ise oli saanud Kanopuse pilve nime (radiandi tähtede järgi). Nüüd oli teada, et ta ei ulatu Maa orbiidini, vaid sellest möödudes väljub süsteemist, riivamata suuri planeete, mis kõik olid parajasti teisel pool, ja kaob tagasipöördumatult galaktika sügavusse, kust ta ilmus.
Teedeinsener vaatas äreva näoga üle raadioruumi ukse. Ma ajasin ta välja, öeldes, et läheks ja vaataks tüüride järele. See oli muidugi puhas fiktsioon: esiteks ei olnud meil kiirendust ja kiirenduseta pole tüüridega midagi teha; teiseks ei oleks ta elementaarseimagi manöövriga hakkama saanud. Ega ma tal ka kunagi poleks lasknud midagi niisugust teha. Tahtsin teda lihtsalt millegagi tegelema panna, et sellest lõpmatust tüütamisest pääseda. Ta käis aina pärimas, kas oleme juba parvest läbi, kas ma olen mõnd sellist katastroofi läbi elanud, kas tõsist katastroofi, missugused on pääsemislootused tabamuse puhul… Andsin talle vastuse asemel Kraffti „Kosmonautika ja kosmodroomia alused”. Ta võttis raamatu, aga ei teinud seda vist lahtigi — ta vajas kinnitusi, mitte kuiva informatsiooni. Pidage meeles: see kõik sündis kiirenduseta laevas; nendes tingimustes moonduvad isegi kainete isikute liigutused üsna groteskseteks — ei tohi unustada rihma — ei tohi jätta ennast sidumata, muidu võid kirjutamisel pliiatsile vajutamisest lakke lennata ja muhu pähe saada. Minu telegrafistil oli oma süsteem: ta kandis taskus igasuguseid asju — polte, vihte, võtmeid ja kui ta oli kimbatuses, rippudes liikumatult lae, põranda ja seinte vahel, võttis ta lihtsalt taskust, mis kätte puutus ja virutas selle eemale, hõljudes ise kenasti vastassuunas. See on kindel meetod ja kinnitab iga kord Newtoni mõju ja vastasmõju seadust. Päris mugav see siiski ei ole, eriti teistele, sest käest visatud ese põrkab seinalt tagasi ja niisugune liikumine ei vaibu niipea, seega jääb küllalt suur võimalus millegagi valusasti vastu pead saada. Sellest selleks, et tolle reisi koloriiti veel ühe värvivarjundiga rikastada.
Eetris valitses parajasti võimatu sigrimigri; hulk reisilaevu muutis igaks juhuks kurssi. Kuul oli nendega palju tegemist. Suurtel statsionaarsetel raalidel arvutatud parandusi saatvad automaatjaamad täristasid vahetpidamata signaaliseeriaid, mis olid liiga kiired kõrvaga püüdmiseks. Peale selle olid hääli täis muudki lainepikkused — kõva raha eest teatasid reisijad ärevuses kodustele, et nendega on kõik korras ja mingit ohtu ei ole. Kuu astrofüüsika observatoorium andis jooksvaid teateid parve tihedusest, tema koostise spektraalanalüüsist, ühe sõnaga — programm oli mitmekesine ja raadio juures polnud põhjust igavust tunda.
Minu mumpsis kosmonaudid, kes parvest muidugi juba teadsid, helistasid üksteise järel raadioruumi ning palusid, et ma nende aparaadid välja lülitaksin, sest hädaohtu ja eriti meteooritabamusi ja helkimist tunneksid nad õhunappusest niikuinii.
Kella üheteistkümne paiku läksin sööma. Telegrafist, kes seda ilmselt vaid ootaski, kadus nagu tina tuhka ja ma olin liiga tapetud, et, rääkimata tema otsimisest, temale isegi mõelda. Insener tuli vahist, ta oli rahulikum ja juba rohkem mures naisevenna pärast. Oma kajutisse minnes (ta haigutas nagu vaal) ütles ta mulle, et radari vasak ekraan on vist rikkis, seal ühes kohas paistab mingit rohekat sädelust. Nii ta ütles ja läks. Mina olin just lõpetamas külma loomalihakonservi — kui äkki, kahvel isupeletavasse tardunud rasva torgatud, kivinesin.
Insener teadis kujutistest radaril samapalju kui mina asfaldist. Too „rikkis” ekraan…
Järgmisel viivul tormasin juhiruumi. Nii võib kõnelda, tegelikult sain ma edasi vaid nii kiiresti, kui see on võimalik seal, kus tuleb liikuda end käte ja jalgadega seintelt-laest tõugates. Kui juhiruumi jõudsin, oli see nagu külmakahmus — tuled pultidel kustunud, mootori kontrollpirnid hiilgasid uniste jaaniussidena, üksnes radariekraanid pulseerisid kiirtekimpude keereldes, juba ukselt vaatasin vaid seda vasakut.
Alumises paremas kvadrandis helendas liikumatu punkt. Juurde jõudes nägin, et see on mündisuurune läätsena piklik täiesti reeglipärane laiguke, mis hiilgas rohekalt nagu tilluke, viivuks liikumatuna näiv süvaveekala. Olnuks vahis õige mees, oleks ta juba pool tundi tagasi lülitanud sisse positsioonisaatja, teatanud juhile, nõudnud tollelt laevalt andmeid kursi ja kuuluvuse kohta. Minul aga polnud kedagi vahti panna, kõik oli poole tunni võrra hiljaks jäänud. Olin üksi ja nii tegin kõik ühekorraga: saatsin väljakutse, andsin positsiooni, panin mootorid soojenema, et saaks iga hetk kiirendust (see vana masinavärk oli maha jahtunud nagu ikka). Minutid läksid, sain vahepeal käiku panna poolomatehtud raali ja tuli välja, et tolle laeva kurss oli meie omaga enam-vähem üks, vahe vaid mõni kaareminut, kokkupõrke tõenäosus, mis on ruumis niigi kujuteldamatult tühine, oli siis tegelikult null.
Laev aga vaikis. Istusin kõrvale tooli ja välgutasin talle pardalaserist morset. Ta oli meie taga, umbes üheksasaja kilomeetri kaugusel, seega üsna ligidal. Nägin end juba Kosmosetribunali ees (muidugi mitte süüdistatuna katastroofi põhjustamises, vaid lihtsalt Kosmonautikakoodeksi kaheksanda paragrahvi vastu eksimises OL — ohtlik lähenemine — läbi). Usun, et isegi pime oleks minu valgussignaale märganud. Laeval oli lähedane kurss. Seepärast ta istus mul nii kangekaelselt radaris ega tahtnud „Öö Pärlist” eemalduda, vaid hoopis ligines sellele.
Mõlema teed olid peaaegu paralleelsed; ta asus juba kvadrandi servas, sest oli meist kiirem. Silma järgi hindasin ta kiiruse hüperboolseks. Tõepoolest, kaks kümnesekundise vahega mõõtmist näitasid, et see oli üheksakümmend kilomeetrit sekundis. Meie kiirus oli vaevalt nelikümmend viis!
Ta ei vastanud ja ligines aina, saades juba suurepäraselt, isegi liiga suurepäraselt nähtavaks. Helendav lääts, küljelt vaadatuna teravaotsaline värten… Vaatasin radari kaugusmõõdikut — liiga suureks oli kujutis juba saanud — nelisada kilomeetrit. Pilgutasin silmi. Sellelt kauguselt paistab iga laev vaevalt täpikesena. “Jälle „Öö Pärl” !” mõtlesin mina. „Siin ei ole ka ükski asi korras.” Kandsin kujutise üle väikesele suundantenniga käsiradarile. Midagi ei muutunud. Olin nõutu. Siis käis mul mõte peast läbi: äkki on see ka üks Le Mansi killavoore, nagu see, mida mina juhin? Niisamuti nelikümmend vrakki reastikku koos, sellest säärased mõõtmed… Aga miks ta oli selline läätsekujuline?
Radaroskoobid käisid, omatehtud kaugusmõõdik aina tiksus: kolmsada kilomeetrit. Kakssada kuuskümmend. Kakssada…
Arvutasin Harrelbergeril veel kord kursid, sest vahemaa jäi juba kahtlaselt väikeseks. Pärast seda, kui merel radarid kasutusele võeti, tundsid kõik end ohutult, laevu aga upub nagu varemgi. Seegi kord tuli välja, et ta möödub minust oma kolme-neljakümne kilomeetri kauguselt. Kontrollisin saatjaid — raadiot ja laserit. Mõlemad olid korras, võõras aga vaikis.
Selle viivuni oli mul süütunne: lendasin ju mõnda aega päris pimesi, sellal, kui insener jutustas oma naisevennast ja soovis head ööd, mina aga loomaliha sõin. Mul ei olnud inimesi ja pidin kõik ise tegema — nüüd aga langes mul otsekui kae silmilt. Mind haaras püha viha: nägin õiget süüdlast tolles kurdis ja tummas laevas, mis kihutas hüperboolis läbi sektori ega täinud isegi vastata tungivale väljakutsele.
Lülitasin fooni sisse ja hakkasin teda taas kutsuma. Nõudsin mitmeid asju — et ta läidaks positsioonituled ja laseks välja flaarid, et teataks oma nime, sihtkoha, omaniku nime, leppeühenditega nagu kombeks; tema aga lendas rahulikult ja vaikides edasi, muutmata karvavõrdki kurssi või kiirust. Vahemaa oli juba kaheksakümmend kilomeetrit.
Nüüd asus ta veel pakpoordis, oli aga minust juba selgesti ette jõudmas — tegi ta ju sekundis kaks korda niipalju kui mina. Ma teadsin, et kuna raal jätab osa nurgaparandusest arvestamata, on kaugus möödumishetkel arvutatust mõni kilomeeter väiksem. Kõige enam kolmkümmend, aga võib-olla et isegi kakskümmend. Niisugust lähenemist ei lubata, oleksin pidanud pidurdama, aga ei saanud. Meie taga oli üle saja tuhande tonni raketirisusid: need oleksid enne tulnud lahti haakida. Ise ma sellega hakkama poleks saanud, meeskond oli mumpsis, niisiis ei tulnud pidurdamine kõne allagi. Siin oleks kasu olnud rohkem filosoofiast kui kosmonautikast: oli vaja stoilisust, fatalismi ja juhuks, kui raali viga olnuks ootamata suur, isegi veidi eshatoloogiat.
Kahekümne kahe kilomeetri kaugusele jõudnud hakkas too laev „Öö Pärlist” silmanähtavalt mööduma. Teadsin, et vahemaa hakkab taas suurenema, kõik oli nagu korras. Vahepeal olin seiranud vaid kaugusmõõdikut, mis oli tähtsam, ja alles nüüd heitsin pilgu radaroskoobile.
See polnud laev, vaid lendav saar või ma ei tea isegi mis. Ta oli kahesaja kilomeetri kauguselt nii suur nagu minu kaks sõrme — ideaalselt korrapärase värtna asemel oli ketas, ei — rõngas!
Muidugi mõtlete, et see oli laev „mujalt”. Ta oli juba tohutult pikk… Nii võib öelda, aga kes usub laevadesse „mujalt”. Minu esimene aje oli talle järele kihutada. Tõesti! Haarasin peamootori hoovast — aga ei vajutanud sellele. Mul olid vrakid puksiiris — sellest polnud kasu. Hüppasin toolilt ja tõttasin tüüriruumi kohale välissoomusesse ehitatud väikesesse astronoomiakajutisse. Seal oli käepärast kõik, mida vajasin: pikksilm ja flaarid. Tulistasin järjestikku, nii kiiresti kui sain, välja kolm tükki ligikaudu laeva suunas, ja kui esimene süttis, hakkasin laeva otsima. Ta oli suur nagu saar, kuid kohe ma teda ei märganudki. Vaatevälja sattunud flaari sähvatus pimestas mind paariks sekundiks, pidin ootama, millal silmad jälle seletavad. Teine flaar süttis kaugel kõrval: ma ei näinud midagi, kolmas läks kuhu vaja. Selle heledas, liikumatus valguses nägin laeva.
Ma ei saanud teda vaadelda kauem kui viis-kuus sekundit, sest flaar lõi järsku eredalt lõkkele ja kustus siis. Kuid need sekundid nägin läbi võimsate, kaheksakümnekordse suurendusega klaaside viirastuslikku, kuigi selgelt valgustatud tumedat metalli — see tundus olevat vaid mõnesaja meetri kaugusel. Ese mahtus vaevu vaatevälja, otse keskel siras paar tähte, otsekui olnuks ta läbipaistev — otsekui olnuks ta tumedast terasest valatud õõnes tunnel lendamas läbi taevaruumi. Aga flaari viimase sähvatuse valgel nägin selgesti, et see oli midagi lameda silindri taolist, umbes nagu tohutu autokumm — keskel paistis tühik, kuigi ta ei asunud vaatlusteljega risti, vaid kaldu — nagu kallakil klaas, millest vedelik aegamööda välja voolab.
Muidugi ei saanud ma seda kõike korraga meelde jätta. Tulistasin järgmised flaarid. Kaks tükki ei süttinud, kolmas põles liiga vähe aega, neljas ja viies näitasid teda mulle viimast korda. Nüüd, ületanud „Öö Pärli” trajektoori, eemaldus ta üha kiiremini; ta oli saja, kahesaja, kolmesaja kilomeetri kaugusel — visuaalne jälgimine oli juba võimatu.
Naasin juhiruumi, et ta liikumisteed täpselt kindlaks teha. Kavatsesin anda häire kõigil lainepikkustel — see olnuks midagi enneolematut kosmonautika ajaloos, kujutlesin juba, kuidas minu antud teed mööda kihutavad raketiparved, et kinni püüda see tulnukas maailmaruumi sügavusest.
Olin kindel, et ta kuulus hüperboolsesse parve. Silm on mõnikord otsekui kaamera ja sekundi murdosa vältelgi eredalt valgustatud kujutis jääb mõneks ajaks meelde, vähe sellest, teda võib mõttes analüüsidagi, otsekui seisaks ta veel silme ees. Ma nägin välkvalguses hiigellaeva pinda, ta küljed ei olnud siledad, vaid konarlikud, umbes nagu Kuu pind; valgus hajus mõhnadelt, kriimudelt, kraatrikujulistelt süvenditelt — kindlasti oli ta miljoneid aastaid nii lennanud, tummana ja surnuna, osana parvest, tolmupilvest; kümneid tuhandeid meteoorikübemeid oli teda tabanud, vaakum erodeerinud. Ma ei tea, miks olin täiesti kindel, et seal pole elavat hingegi, et see on juba miljardiaastane vrakk ja ei ole võib-olla enam olemas tsivilisatsioonigi, kes ta valmistas!
Sellest kõigest mõeldes arvutasin igaks juhuks neljandat, viiendat, kuuendat korda välja tema liikumise ja saatsin resultaadi iga kord klahvile vajutades salvestusmehhanismi. Mul oli kahju igast sekundist, sest nüüd oli ta ainult veel rohekalt fosforestseeriv säde ekraanidel, hiilgas jaaniussina parema ekraani külgmises sektoris — kahe tuhande, kolme tuhande, kuue tuhande kilomeetri kaugusel.
Kui sain valmis, kadus ta nähtavuspiirkonnast. Aga see mind enam ei häirinud. Too laev oli surnud, võimetu manööverdama, — niisiis ei saanud ta kuskile põgeneda ega peituda; ta lendas küll hüperbooli pidi, aga talle võinuks hõlpsasti järele jõuda iga võimsa reaktoriga laev, ja kuna mul on nii täpselt välja arvutatud liikumistee…
Avasin salvestusaparaadi, et välja võtta pabeririba ja sellega raadiojaama minna — siis aga jäin jahmunult, lollakalt seisma otsekui välgust tabatud…
Metalltrummel oli tühi, lint oli juba ammu, võib-olla mitu tundi, võib-olla mitu päeva tagasi lõppenud, keegi ei olnud uut sisse pannud ja mina saatsin enne kõik arvutustulemused tühja; kõik nad läksid kaduma; polnud enam laeva ega mingit jälge temast, mitte kui midagi…
Tormasin ekraanide juurde, tahtsin lahti päästa tolle neetud ballasti, jätta Le Mansi vara ja kihutada — kuhu? Ma ei teadnud isegi. Muidugi, suund… Enamvähem Veevalaja tähtkuju poole, aga mis suund see on! Aga ehk siiski? Kui teataksin raadio teel ligikaudu sektori ja kiiruse…
Seda tuli teha. See oli minu kohus, olulisim kõigest, kui mul üldse veel mingeid kohuseid olla sai.
Sõitsin tõstukiga raadiojaama ja mõtlesin juba valmis tegevusplaani: väljakutse Kuu keskjaama koos eelisjärjekorra nõudmisega teiste ühendusesoovijate ees, sest tegemist on ülimalt tähtsa informatsiooniga, sääraseid teateid ei võta vastu automaat, vaid tõenäoliselt valveradist Kuul. Teatan, et kohtasin võõrast laeva, mis möödus minu trajektoori ligidalt hüperboolsel kiirusel ja tõenäoliselt kuulus galaktilisse parve. Siis ta tahab täpseid andmeid laeva liikumise kohta. Mina pean kostma, et arvutasin need küll välja, aga aparaadi lindikassett oli hooletuse tõttu tühi. Siis ta tahab, et annaksin piloodi „fix’i”, kes esimesena laeva märkas. Aga ei ole ka niisugust „fix’i”, sest vahis oli insener, erialalt teedeehitaja. Siis, kui asi juba ülearu kahtlane ei paista — küsib ta, miks ma ei andnud mõõtmistulemusi radistile edasi. Pean selgitama, et telegrafist ei olnud oma postil, kuna oli purjus. Kui ta siis üldse tahab minuga neist asjust rääkida üle kolmesaja kuuekümne kaheksa miljoni kilomeetri, mis meid lahutavad, pärib ta, miks keegi pilootidest telegrafisti ei asendanud; minul tuleb vastata, et terve meeskond on mumpsis ja palavikus maas. Kui ta ehk seni oli veel kahevahel, siis nüüd veendub ta, et inimene, kes keset ööd alarmeerib teda teadetega laevast „mujalt”, on kas poolemeelne või purjus.
Ta küsib, kas ma jäädvustasin laeva kuju mingil moel — pildistades teda flaaride valgel, radari näitusid magnetlindile salvestades või vähemalt järgemööda üles märkides kõik kutsungid, millega raadio teel tema poole pöördusin. Aga mul ei ole midagi, sest ma kiirustasin liialt, ei osanud arvata, et mingid fotod on vajalikud, sest niikuinii jõuavad laevad Maalt selle erakordse sihtmärgi juurde, kõik üleskirjutavad aparaadid olid välja lülitatud. Siis ta teeb sedasama, mida minagi tema asemel teeksin — käsib mul ühenduse katkestada ja pärib kõigilt minu sektori laevadelt, kas keegi ei ole kohanud midagi kahtlast. Kuid ükski laev ei saanud näha külalist galaktikast. Olin ses kindel. Mina kohtasin teda ainult sellepärast, et lendasin ekliptika tasandil, kuigi see on karmilt keelatud, sest seal tiirleb alati tolmu ja aja jooksul pihustunud meteooride ja komeedisabade jäänuseid. Ignoreerisin seda keeldu, kuna muidu ei oleks mul jätkunud kütust manöövriteks, mis pidid tegema Le Mansi saja neljakümne tuhande tonni raualasu võrra rikkamaks. Koordinaatorit Kuul oleks tulnud kohe hoiatada, et kohtumine oli keelatud piirkonnas — see tähendanuks aga vastikut vestlust Kosmilise Liiklemise Tribunali juures asuvas distsiplinaarkomisjonis. Muidugi vääriks selle laeva avastamine komisjoni noomitust, isegi karistust, kuid ainult tingimusel, et nad ta tõepoolest kätte saavad. See aga tundus mulle lootusetuna. Oleksin pidanud taotlema, et kahekordselt ohtlikku piirkonda (ekliptikasse ja peale selle veel hüperboolsesse parve) saadetakse terve flotill jälituslaevu. Kuu koordinaatoril, kui ta seda soovikski, ei ole õigust midagi niisugust teha. Kui oleksin ka nahast välja pugenud ja hommikuni kutsunud Maa COSNAV-i ja Rahvusvahelist Kosmose Uurimise Komisjoni ja tont teab keda veel, oleksid alanud nõupidamised ja koosolekud ning kui kõik kulgeks ka välgukiirusel, võetakse alles umbes kolme nädala pärast vastu otsus. Aga — selle rehkendasin välja juba tõstukis, sest tol ööl liikus mu mõte tõepoolest väga kiiresti — seni asuks too laev saja üheksakümne miljoni kilomeetri kaugusel kohtumispaigast, seega teisel pool Päikest, millest ta möödub küllalt ligidalt, nii et Päike kallutab ta trajektoori kõrvale. Seega moodustab ala, kust teda tuleks otsida, üle kümne miljardi kuupkilomeetri. Võib-olla isegi üle kahekümne miljardi.
Nii oli, kui jõudsin raadiojaama. Istusin seal ja proovisin umbkaudu arvutada, kui suur on tõenäosus tabada laeva Kuu raadioteleskoobiga, mis on süsteemi võimsaim. Kuid Maa ja Kuu asusid minu suhtes just orbiidi vastaspoolel. Raadioteleskoop oli võimas, aga temagi võimsusest ei piisanud, et neljakümne miljoni kilomeetri kauguselt avastada paarikilomeetrist keha. Kõik oli läbi. Käristasin sedelid arvutustega puruks, tõusin ja läksin vargsi kajutisse, tundega, et olen teinud kuriteo. Meile saabus külaline kosmosest, sääraseid külaskäike võib juhtuda — kes seda õieti teab? — kord miljonite, ei — sadade miljonite aastate tagant. Ja tänu mumpsile, Le Mansile, tema vrakkidele, purjus mestiitsile, insenerile ja tema naisevennale ning minu hooletusele libises ta meil sõrmede vahelt, et viirastusena kaduda ruumi lõpmatusse. Sellest ööst alates elasin kaksteist nädalat kummalises ärevuses — selleks ajaks pidi surnud laev jõudma suurte planeetide piirkonda, kadudes meie jaoks juba jäädavalt. Istusin, kui vähegi võimalik, raadiojaamas, nõrgas, vaibuvas lootuses, et keegi minust hoolikam või lihtsalt õnnelikum kohtab teda, aga midagi niisugust ei juhtunud.
Muidugi mõista ei rääkinud ma sellest kellelegi. Inimkonnale ei saa säärased juhtumised sageli osaks. Tunnetan oma süüd inimkonna ees, ja mind ei oota isegi Herostratose au, sest nüüd, nii palju aastaid hiljem, ei usu mind õnneks keegi. Kahtlen muide vahel ka ise: võib-olla ei olnudki midagi — peale külma vintske loomalihakonservi.
«Horisont» 1968; nr. 11
Poola keelest Jaan Kaplinski
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar
Mister Costello — kangelane 