Komandör. Tanel Rõigas
Ma pidin oma alluvad üle vaatama ka tsiviilelus. Komandörile õigupoolest polnud see üldse kohustuslik, mõned pidasid seda isegi halvaks tooniks ja ma nõustusin täielikult väitega, et komandöri asi pole uurida, mida teeb alluv pärast ülesande täitmist – ent enne tahtsin ma neid näha.Ray oli dokumentide järgi aasta tagasi Eriosakonna kooli lõpetanud, ainus ülesanne pärast praktikat kestis tal nädal aega ja nüüd oli ta minu käsutuses. Hoolimata sellest, et meie vanusevahe oli ainult kuus aastat, tekitas tema ettekujutamine minus mõningat võõrastust. Eriosakond oli Impeeriumi lõpu päevist muutunud tormilise kiirusega ja tema kool need muutused kaasa teinud. Ray ja minu haridus, kuigi dokumentide järgi täpselt ühesugused, kattusid tõenäoliselt õige vähe. Impeeriumi ajal kasvanutel puudus enamuses tahtmine tagasi vaadata ja huvi tunda, mis nende eelmistes keskkondades muutunud on. Maalane torkab küll terves Galaktikas silma oma tohutu kohanemisvõimega, ent ta ei otsi tavaliselt põhjust, et seda rakendada.
Ray seiras mind altkulmupilgul, kui ma tema ruumidesse astusin. Ta vastas täielikult toimiku portreele – minust pikem ja kogukamgi, näojoontes teatud robustsus, mida aga rohkem põhjustas tüüpilme – kindlasti oli ka tema võimeline naeratama. Tuba oli piinlikult puhas, millest võis teha peamiselt ühe järelduse: Ray ei tegelenud siin millegagi, peale telerivaatamise. Igatahes oli minu tuleku puhul kõik seinad välja lülitatud. Laes paistis mitmeid kahtlasi täppe. Neid märgates ma peitsin muige.
Ray arvatavasti ootas minult midagi. Kuna ma ukse niikuinii identifikaatoriga avasin, polnud mul põhjust end esitleda. “Kas te olete juba lõõgastuma õppinud?” pärisin armastusväärselt.
Ray silmades vilksatas hämmastus. “Kas seda peab õppima?” uuris ta.
Kehitasin õlgu. “25 protsenti Eriosakonna praktikantidest vajavad aastaid psühhiaatri järelvalvet,” tsiteerisin. “Palun mind mitte jõllitada. Kui ma ise Irma II’lt tagasi tulin, armastasin ka voodis mõtiskledes lakke tulistada. Muide, konstruktorid arvestasid sellega spetsiaalselt.”
“Mina ei vaja järelvalvet” kinnitas Ray.
“Võimalik” nentisin. “Olen kuulnud, et kooliõpet on vastavalt praktika vajadustele täiustatud. Tõenäoliselt olete rohkem meie missiooniks ettevalmistatud, kui omaaegsed lõpetajad. Ainult et.. Teil on igatahes vaja õppida lõõgastuma. Ma tean, et komandöridele pole kombeks küsimusi esitada, eriti seda teie küsimust, nüüd, kus te tagasi olete ja nii edasi. Aga meie töö on teistsugune, kui praktika. Soovitan teile paari filmi vaatamiseks – need pole küll populaarsed, aga… Muide, ma ei kahtle, et te olete uue ülesande jaoks täiuslikus vormis.” Ma astusin puldi juurde ja valisin sealt kombinatsiooni. “Egas midagi, kohtumiseni laevas.”
Enesest mõista ma poseerisin. Mul oli oma eesmärk ja ma võisin küllaldase kindlusega öelda, et ma olin selle saavutanud. Ray sai veendumuse, et tema komandör on veidrik, kuid miski ei andnud talle võimalust välja mõelda, milline veidrik nimelt. Ta pidi need filmid ära vaatama – ja ma usaldasin täiesti tema loovat mõtlemist, pärast pidi talle jääma mulje, et ma tean paremat vastust teda vaevavatele küsimustele, kui pakkus välja ametlik propaganda ja opositsiooniline loba.
Nad ei olnud harjunud, need noored lõpetajad, ja nad ei saanudki olla. Eriosakond praktiseeris välisplaneetidel, kus “maalane” polnud isegi sõimusõna, vaid roppus. “Kolmas kategooria” ei kannatanud meid silmaotsaski. Nemad taipasid hästi jõu mõistet, nad olid ise noor jõud Galaktikas, aga paraku tehnilises mõttes jäid meist kaugele maha. Maalastel ametlikult ja avalikult kõrisid lõikamast takistas neil ainult teadmine, et asi lõpeb kurvalt. MF, kes sellest hästi aru sai, ei saanud lubada endale luksust neil mitte silma peal hoida. Kuna sõjaväelasi sai neile planeetidele saata ainult piiratud koguse, vajas MF eriosakondlasi, ja see koorem langes noortele.
Praktika oli muidugi ülihea, teadsin seda omal nahal: fanaatikud varitsesid MF-lasi pidevalt ja ametlikud esindajad ohkasid oma diplomaatilises kõnepruugis sageli, et rahvas on neil veel “nii harimatu”. Kust võtnukski Eriosakond parema võimaluse oma lõpetajatele selgeks teha, et MF-i ja oma naha kaitsmine on täpselt üks ja seesama?
Meie objekt oli Lavern, küllaltki edukas poliitik, miljonär ja mõnedel andmetel piraat. Viimase omaduse tõttu oleks võinud kahtlemata kogu loo ka politsei kompetentsi jätta, ent esimene suunas asja muidugi meie kätte. Lavern kuulus ühe MF liidumaa parlamenti ja kohapealsete hinnangute järgi oli tõenäolisim president juba järgmistel valimistel. Mees oli kohapeal sündinud, pärinud isalt teatud kapitali ja alustanud peatselt poliitikukarjääri.
Hoolimata MF-i kuulumisest iseloomustas kõiki “ääreplaneete” teatud sõltumatus keskusest. Ühelt poolt tulenes see vajadusest lähemate naabritega hästi läbi saada (mille põhjustas kuuluvus nende kaubandussüsteemi), teiselt poolt polnud välimised kolooniad, maalaste eesliin, kunagi hiilanud impeeriumisõbralikkusega. Kuigi nooremad kolooniad rahvaarvu ja rikkusega kiidelda ei saanud, hoolitses keskus siiski nende poliitilise kliima eest. MF parlamendiliinis oli planeedi või suurema riigi presidendi sõnal küllaldaselt kaalu ja MF valitsus üritas kas siis legaalsete vahendite või Eriosakonna abiga tagada, et enamik neist oleks “omad”. Kuna meie ülesanne puudutas Laverni, tema ilmselt polnud.
Infoteenistus, kes meile töö ette valmistas, oli andnud oma parima. Laverni elulugu kontrolliti põhjalikult ja kalkulatsioonid näitasid, et kusagil peitub tal lisasissetuleku allikas. Presidendiks pürgimine polnud kuigi odav. Üht – teist kinnitavat Laverni piraaditegevuse kohta leidus samuti, ent nagu igasugune selletaoline materjal, omasid need tõendid küll kaalu, et Laverni presidendikohast ilma jätta, ent vastutusele võtta olnuks teda keeruline. Piraadid oskasid kenasti jälgi peita: statistika järgi tuli 80% tulemustest nendevastases võitluses jõu kasutamisest ja vaid 20% seaduslikul, kriminaaluuringute teel. Pealegi ei tahtnud meie juhtkond sugugi Laverni kinni panna, vastupidi, mees oli ilmselt andekas ja sobiv oma postile: meie tööks jäi leida või korraldada midagi, mis Laverni vajaduse korral taltsutaks.
Me lendasime viiekesi ja, hea seegi, MF-lastena. See tähendas, et pikem ettevalmistus legendi teemadel jääb ära ja kasutada pole vaja ka mingeid hüpnokiirgureid. Tegutseda võisin oma äranägemise järgi ja samuti oli mul kasutada korralik summa. MF ääremaad olid küll eesliiniks, ent õigupoolest oli neil vähe pistmist igasuguse romantikaga. Nimelt võis mõnel sealsel planeedil viibides kahtlema hakata, kas tõesti on tegu kosmoseaja riigiga – juba kosmosetehnikatki polnud seal tavaliselt kuigi palju näha. Valdavalt olid need planeedid põllumajandusliku orientatsiooniga ja tänu sellele suures osas isemajandavad. Elu kulges neis MF keskuste elanikele üpris harjumatu rahuga.
Me saabusime Äär-3’le viiekesi, ja nagu ikka selliste tööde puhul polnud meie ülesanded kuigi täpselt määratletud. Me äratasime vastuvõtjates mõõdukat huvi, kui me planeedi kahest suurema linna jaamas end registreerisime, saime küllalt mugavad toad kohalikus hotellis ja asusime end sisse seadma, tähendab, tutvuma kohaliku situatsiooniga detailides.
Äär-3 oli veidi ebamugav planeet kolonistidele, kes armastasid Maa-tüüpi kliimat. Ööpäev 180 tundi pikk, sellest tulenevalt suured temperatuuride vaheldumised; igasugune floora ja fauna maalastele täiesti võõras. See-eest oli siin aga hingatav atmosfäär, kuigi tavaliselt tuuline – tänu sellelesamale temperatuuride vaheldumisele. Täpsustades: hingatavaks atmosfäär muidugi muutus, pärast paarikümmet aastat tehnilist sekkumist. Esimesed kolonistid jõudsid kiiresti järeldusele, et pinnas kannab edukalt MF-lasele söödavaid taimi ja hiigelistanduste rajamise järel hakkas hapnikusisaldus atmosfääris jõudsalt kasvama. Taimearetus kui tähtsusjärjekorras teine MF kosmosespüsimise tingimus kasutas kõiki eelissuuna mugavusi. Loomulikult ei kasvanud Äär-3’l Maa kultuurid, kuid sellel polnud tähtsust. Kolonist, tavaliselt materiaalselt kindlustamata ja tumeda tulevikuga tegelane, oli parema ja rahulikuma elu nimel nõus ka menüü ühekülgsusega, rääkimata selle eripärasusest.
Nagu mainitud, oli Äär-3’l kaks linna. Kahtlemata tundub see MF keskuse elanikule ogaralt vähe, ent sellelaadsed planeedid linnu ei vajanud. Meie tehnikaajastul oleks kahtlemata mõeldav, et kolonist istub kilomeetrite kaugusel mugavas apartemendis ja vaatab ainult aeg-ajalt andurite näite, kuid praktika oli teistsugune. Kõigepealt, inimkond polnud otse võetuna kuigi ammu kosmoses. Kõik põllupidamise traditsioonid ei tahtnud sugugi välja surra. MF tootis igasugust põllundusautomaatikat, ent too ääreplaneetidel vajaminev – ootamatustega arvestav, kiiresti ümberseadistatav ja vastupidav – oli paratamatult kallis ja sellelaadset Äär-3 tüüpi planeetidel praktiliselt polnud (küll võis aga tihti kohata planeetidel, kus põllumajandus teisejärguline, aga põhiala tulus). Seega tavatsesid asunikud elada oma istanduste lähedal, et vajaduse korral võimalikult kiiresti reageerida. Hoolimata ainult kahest linnast oli Äär-3, muidugi mitte MF keskosa mõttes, tihedalt rahvastatud. Liiati polnud Äär-3, sõltumata nimest, enam ammu ääreliin. Vabu alasid naljalt ei leidnud, ja siit ka mõned probleemid.
Piisavalt automatiseeritud põllumajandusmaailmas tekkis stabiliseerumise järel tavaliselt parasjagu ülejääke. Distantsid polnud HR-ajastul kuigi olulised, aga ülejääkide realiseerimist MF turul segas turu väljakujunenud struktuur. Uut konkurenti polnud kellelegi tarvis. Esialgu tulnuks äri ajada arvestatavate kahjudega, selleks aga polnud kolonistidel tahtmist ja ka ressursse. Kuigi MF ei soodustanud selliseid lahendusi, kehtis enamikel perifeeria planeetidel oma rahandussüsteem, seda üpris lihtsal põhjusel – kolonistidel polnud kuigi palju MF raha. Neil leidus küll toodangut, ent MF-i seda müüa polnud kasulik. Igasugune MF-st väljaminev kaubandus oli poliitilistel kaalutlustel riigi dotatsioonil ja loomulikult domineerisid selles need samad turul kanda kinnitanud haid. Siin astusid areenile piraadid.
Nemad ei armastanud põllumajandusega tegeleda. Nende allesjäämise eelduseks oli mobiilsus ja kaitstus, mida sõltuvus omaenda põllumajanduslikust süsteemist tublisti häirinuks. Aitas küll hüdropoonika, ent see oli tublisti kulukam, kui sisseostmine. MF põllumajandusmaailm ei saanud avalikult piraatidega äri ajada – just nimelt seetõttu, et polnud kaitstav. Äär-3’l võinuks puhta töö teha ühe patrulliga. Kuid appi tulid igasugused vahendajad ja illegaalset äritsemist MF takistada ei suutnud, või õigemini ei tahtnud. Piraatidele müügi oleks lõpetanud näiteks võrdse positsiooni andmine MF-sisesel turul, ent seda võinuks saavutada vaid range reglementeerimisega, mille suhtes MF oli imperiaalsetest aegadest saadik väga allergiline. Pealegi loeti illegaalsest piraatlusest tulenevat kahju piisavalt väikeseks. Senikaua, kuni need suhted ei kinnistunud poliitikas, MF-i toimuv otseselt ei häirinud. Ja poliitika jaoks olime meie.
Linn ise oli küllalt moodne. Nagu sellelaadsetel kombeks, jaotus ta kaheks: äri- ja lõbustuskeskuseks. Üldiselt kõrged hooned vihjasid, et lähemad pinnasekihid olid kõvad: alumiste korruste järgi võttes kujutas linn endast hiiglaslikku ladu. Vastukaaluks kohaliku maastiku värvide väsitavale harjumatusele olid majad võõbatud vastavalt rajoonide elanikele koloriitsetes värvides, mis pidid elanikele sünnikodu meenutama. Ka see nähtus oli ajutine, hiljemalt põlvkonna pärast pidi taanduma hakkama, kui kohalik järelkasv juba täieliku enamuse saavutab. Arhitektuur aga oli range – mis tormide sageduse tõttu enam kui loogiline. Seevastu kõik, mis pidi kaotatama tänu kliima vajadustele, oli majade paigutusega suurejooneliselt tasa tehtud – majad asusid võimatuseni pilla-palla. Ühelt poolt tagati nii mugavus tormi ajal – linnatänavatel võis rahus kõndida; teisalt väljendus selles inimlik protest istanduste robotliku korrapära vastu. Linnale õhust lähenemist asjaolu muidugi ei seganud: katuste maandumisplatside signalisaatorid vilkusid “kutsika” ekraanil ühes taktis suurejoonelise reklaamkataloogiga, mis jooksis ekraani servas. Kõik oli perfektselt markeeritud ja reklaami järgi kaotasime tohutult, et ei maandunud igale neist arvukaist platsidest, veetmaks meeldivaid tunde.
Ray muigas seda värvidemängu vaadates põlglikult. Prais, kes juhtis “kutsikat”, ei pööranud asjale üldse tähelepanu. Spite ja Arnax vaidlesid endiselt vaiksel häälel millegi üle. Mina mõtlesin viimasele korrale, kui ma perifeeria konjakit olin proovinud.
“Prais, sinul on vaba aeg, kuni õhtuni,” asusin hotellis ülesandeid jagama. “Spite ja Ray: lähete mõnda suuremasse istandusse. Kõik kasutusel oleva tehnika pildistate. Ray! Peremehi mitte välja vihastada. Mingeid kahtlusi jääda ei tohi. Arnax, võta oma kuulipilduja, meie läheme turismireisile.”
Ärikeskus kuulus vähemalt reklaami järgi linna soliidsemate hulka. Kuna minu andmetel oli see üks Lavreni kontrolli all olevatest ettevõtetest, paistis tõenäoline, et just siin suudetakse tõepoolest inimeste vajadusi rahuldada.
Saal äratas oma soliidsusega aukartust – ent lõhnas kilomeetri kaugusele provintsi järele. Keskplaneedil oli teine stiil äri ajada. “Niisiis, teil on siiski plaan mõni partii osta?” päris ametnik armastusväärselt. Ma naeratasin. “Ei õigupoolest mitte. Meid huvitab ennekõike omahind. Vaadake, ma olen samuti põllumajanduslikust maailmast, ja oleks sama hea, kui mina ostaksin teilt produkte, kui ütleme, teie minult. Ennekõike huvitab mind koostöövõimalus, see on siis – turg. Ja seetõttu just omahind.” Loomulikult taipasid nad niigi, mida ma tahan. Piisas sellest, et kontrollida minu firma andmeid. Legendi järgi esindasin gruppi, kes soovib turgu hõivata põllumajandusmaailma klassikalises variandis – hinda alla lüües kindlal alal, ja selleks oli vaja rohkem toodangut, kui endal olemas. Osta aga oli riskantne, ja samal tasemel või odavama omahinnaga partner, seega sama pankrotikindel, kulus ära. “Ma arvan, et me saame teid aidata. Loomulikult tuleb meil tellida täpsed kalkulatsioonid. Kas, ütleme, ülehomme kell kakskümmend kaheksa sobib teile?” pakkus mees viisakalt. “Oo-jaa. Ma asun hotellis,” ütlesin Arnaksi poole pöördudes ja märku andes. Tema oli osa legendist – provintslased armastasid ihukaitsjaid. “Kohtumiseni.”
Ray ja Spite’i toodud pilte uurides muigasin rahulolevalt. Kõik läks libedalt. Hoolimata MF-i imiteerivast disainist pärines kasutusel olev tehnika vähemalt 40% ulatuses piraatide toodangust. Arvestades, et istandus oli Laverniga konkureeriv, olime õigel teel.
Ametnik oli välja vahetatud ja pealegi täiendust antud: meid võttis nüüd vastu juba kolm meest, kõik väga viisakalt riides. Uurisin mõnda aega tähelepanelikult ekraanile joonistuvat informatsiooni. Minu nägu peegeldas üllatust. Katkestasin kommenteerijate jutu poolepealt.
“Tootmisliinid näivad teie hinda kõvasti tõstvat. Niimoodi ligineb see juba perifeeria kataloogihinnale…” “Mis teha,” kehitas vanem meestest õlgu, kui ülejäänud ootavalt tema poole vaatasid. “Me oleme siiski riiklikult tegutsev ettevõte, aga Maa Föderatsioon perifeeriat kuigivõrd ei soosi…” Oodates veel mingeid minupoolseid küsimusi, ta vakatas, kuid jätkas seejärel kommentaaridega. Ma etendasin pingsat mõttetööd ja palusin pärast nendepoolse arutelu lõppemist veel järelemõtlemisaega. Seda lubati mulle lahkelt.
Minu kaaskond oli samuti tõhusalt aega sisustanud.
“Järgmine saadetis peaks tulema umbes neljakümne tunni pärast,” teatas Prais mulle apaatselt. “Ladu, mis neid sedapuhku vastu võtab, on 18. tänaval. Ametlikult on saabuv laev turismireisiks NZ-9’le, varub provianti.”
“Mitu laipa sellest infokogumisest naha jäi?” pärisin Ray’le otsa vaadates. Tema oli Praisiga kaasas olnud ja minu mälu järgi ei osanud viimane kuigi täpselt tulistada – vana kooli mees, nagu ta oli. “Neli,” ütles Ray suunurka kõverdades. “Kate on kindel.”
“Kena,” laususin tunnustavalt. “Prais ja Arnax, lendate laeva, Arnax toob “kutsika” tagasi, Prais jääb laeva. Pärast operatsiooni lõppu oodata viis tundi, seejärel lahkuda Keskplaneedile, kui ei tule uusi korraldusi. Ülejäänutel vaba õhtupoolik.”
Ray paistis olevat ainus, kes asjade käigust aru ei saanud, ja kelles see küsimusi tekitas. Prais oli minu mälu järgi ise mingi analoogilise töö teostanud, ülejäänud ei saanud samuti aru, kuid olid sellega harjunud.
Kaitse oli küllap siinses mõttes tõhus – katusel valvasid laserid õhurünnaku puhuks, maja kaitses võimas signalisatsioon ja umbes kümme kõrilõikajat ootasid hetke, et oma palk välja teenida. Esimene mahukas transport – “kutsikas” – oli just maabunud, kui ma oma identifikaatori võrku lülitasin. Kiiresti sisestasin kombinatsiooni ja signalisatsiooniga oli ühel pool. Arvestades, et piraadid võisid teada legendi trooja hobusest, olid omanikud otsustanud MF signalisatsiooni kasuks. Ent see nägi ette Eriosakonna võimalikke vajadusi.
Esimesed kõrilõikajad valvepunkti juures jätsime selja taha – nad olid kasulikud, kuna võisid alati kinnitada, et kõik on korras. Järgmisel, kes koridoris jalutas, lõikas Spite kiire liigutusega kõri läbi. Ülejäänud istusid oma ruumis ja nendest sai gaasiga jagu. Nüüd jäi veel vahetult vastuvõtu juures ametis olev grupp, kuid sellega oli aega.
Me olime end mugavalt katusele viivas koridoris sisse seadnud. “Veel tuleb või?” hõikas keegi katusel, kui järjekordne konteiner lifti sahina saatel teed lattu alustas. “Kõik,” kostis vastus. Juba õige mitmendat korda pahises koridori “kutsika” tõusmisest tekkiv õhuvool. Seejärel kostsid sammud.
“Kõik paigale,” käsutasin. “Vastupanu on mõttetu. Visake relvad ära.” Samas plagises üks automaat, vastuseks käis pauk ja kuuldus kukkuva keha mütsatus. Ma astusin oma varitsuspaigast välja.
Piraatide abilised tundusid üpris haledatena. Neli tööürpides meest oid käed üles tõstnud, üks kõrilõikaja vaatas krimpsus näoga mahavisatud automaati ja töödejuhataja oli ilmselt hämmastunud. Mu kaaslased hoidsid kõiki sihikul. Üks kõrilõikaja lebas selili ja tema pea alla kogunes tasapisi vereloik.
Vahendajate peale kulus meil tervelt kaks kohalikku ööpäeva. Seejärel tegin Lavernile viisaka ettepaneku kohtuda. Andmed kinnitasid, et mees on julge, see sai ka tõestuse – Lavern nõustus, et meie “kutsikas” ta kokkulepitud kohas peale võtab. “Teile pole mul vaja olukorda eriti selgitada,” tähendas mees mind altkulmu vaadates. “Ainult et – milleks te tegutsete?” Ma kaalusin mõttes vastust. Lavern ei küsinud selleks, et teada saada, ta tahtis kinnitust oma oletusele, ning ma mõtlesin, kui täpselt seda anda.
“Teid vist huvitab, miks me ei rahuldunud paari vahendajaga,” ütlesin siis. “Vaadake, ka meil on selles asjas teatud kogemusi. Piraatlus pole mingi korvpall ja ma kardan, et usaldada võib ainult tõelise juhataja sõna. Me vajame teie sidemeid. ühesõnaga, tahame lihtsalt kaupa teha. Ent vahendajad on tähtsusetud isikud. Oletame, et teie kardate. Te teeksite nad vagaseks, ja meil poleks millelegi loota, et kaup kokku saab.”
Lavern näis vaagivat. “Te vajate odavat tehnoloogiat?” “Jah, meil pole kavatsustki teilt teie sidemeid üle võtta. Teie müüksite meile ja kõik. Nagu arvatavasti teate, oleme krediidivõimelised.” “Aga hind?” “Teie tavaline,” kehitasin õlgu. “Töö on selline, et me pidime teie mehi ka veidi pinnima. Nii et tavalist me teame, ja vähem maksta pole eesmärk. Me saaksime päris hea partnerluse.”
“See polegi väljapressimise moodi,” muigas Lavern kõveralt. “Endast mõistagi mitte,” kiitsin kärmelt takka. “Me oleme ärimehed. Ainuke, mida me oleme püüdnud välja pressida, on meie sidemete kindlus.”
“Ja mida te kohe tahate?”
“Proovipartiid,” ütlesin asjalikult. “Midagi odavat ja praktilist. Ja loomulikult võimalikult rohkem reklaaminformatsiooni. Selle kõik me suudame MF-rahas ka koheselt kinni maksta.”
Lavern mõtles tükk aega. “Ma arvan, et võib puldi taha asuda. Ainult et… ma loodan, et te panete mind ikkagi enne partii kätte saamist oma laevast maha. Teil on siin küll mugav, aga nii kähku see kõik ka ei käi.”
“Endast mõista,” kinnitasin.
“Istugem siis…”
Olles järjekordselt saatnud Praisile korralduse pärast viit tundi minekut teha, asusin oma kaaslastega teele. Proovipartii kätteandmiseks oli Lavern valinud üpris üksildase koha – mahajäetud majad linna idaservas. Seal oli nimelt tuul tormida ajal kõige tugevam, ja kandis istandustest igasugu rämpsu, mis aga takistas väljavaadet. Kolonistid ei armastanud välisvalguseta elada, pealegi oli linnas elaniketa maju küllalt. Lao seisukohalt oli praht majade ümber muidugi tühine. Meie varustusele lisaks kandsime igaüks otsaette kleebitud miniatuurset kaamerat. Vaatasin maju eemalt. Tänavad olid prahist ummistunud ja elamiskorrustele pääses ka koridori kasutamata, pealegi olid ka koridorid kinni mattunud. Mina ja Ray suundusime ühes suunas, Spite ja Arnax läksid teisale. Hiivasin end otsustavalt ühest aknast sisse – kõrvalmaja paistis vaatlemiseks kõige paremini sobivat. Ray järgnes mulle.
“Kutsikas” proovipartii osaga maandus sujuvalt. Vaatasin teisale ja jäin rahule. Spite ja Arnax, kummalgi kuulipilduja käes, lähenesid majale täiesti tavalisel kõnnakul.
Nad jõudsid päris maja külje alla, kui see juhtus. Viiest aknast korraga tärisesid automaadid. Kuulsin selja tagant relva valmisoleku surinat ja ütlesin Ray’le:
“Oota!”
Tulistajad ootasid samuti. Mõne aja pärast ilmusid nad välja – ronisid akendest. Ma oleks tahtnud kaamerat kohendada. Mehed kontrollisid mõlemat laipa ja seejärel hõikasid midagi. Ning siis ilmus aknale see, keda ma ootasin – Lavern. Minu ülesanne oli täidetud.
Laverni edasine tegevus tõenäoliselt midagi uut ei too, mõtlesin. Küllap ta otsib mind legendiplaneedilt, aga vaevalt, et minu mitte leidmine teda ettevaatlikuks teeks. Legendi ta usub, seda näitab juba kogu ettevõtte teatud kohmakus. Ja kui vaja, saab alati teda taltsutada, süüdistuse abil: tappis või lasi tappa kaks MF kodanikku. Vajaduse korral on hõlpus serveerida legend, mille kohaselt mina ja Ray, väikekaubitsejad, millegagi vahele jäime ja lobisema kukkusime. Tõendeid leidub kogu loo kohta rohkem kui vaja. Ning Lavern on meile järelikult täiesti sobiv president.
“Siin on meil kõik tehtud,” tähendasin aknast ettevaatlikult ümbrust uurides. “Jääb üle ainult taanduda.” “Kuidas?” plahvatas Ray. “Aga nemad…”
Ma alahindasin teda arvatavasti tunduvalt. Igasuguseks selgituseks tundus õige koht olevat laeval, pealegi polnud meil kuigi palju aega, enne kui Laverni mehed taipavad lähimaid maju kontrollida. Ma ütlesin Ray poole vaatamata: “Taanduda. See on käsk. Sina lähed ees…” Siis lõi mul silme eest mustaks ja järgmisel hetkel taipasin ma, et libisen mööda aknaäärt alla. Küljes torkisid tuhanded nõelad ja ma võitlesin meeleheitlikult peapööritusega. See idioot oli sihtimata minu pihta valangu tulistanud ja sööstis nüüd minema – loomulikult eesuksest, sinna, kus Lavern ja tema mehed olukorda üle vaatasid. Ma libisesin küll aeglaselt, kuid siis nägin järsku põranda laudu otse oma silmade ees.
Ray’l on suurepärane väljaõpe, mõtlesin hapult. Laverni terroristid jooksid summas kokku, et tapetud üle vaadata – ootamatult minnes oleks Ray arvatavasti nende kõigiga hakkama saanud, ent valang, mis mulle külje sisse tuli, pidi neid hoiatama. Ma ajasin end käpuli ja oigasin valjusti. Automaat? Käes. Kuidagi suutsin end aknalauani venitada. Esimesed lasud juba kostsid – vaevalt, et pihta, terroristid võisid vast aimata Ray asukohta ja kõmmutasid igaks juhuks. Tänav virvendas mul silme ees, kuid harjumused olid tugevamad: nagu modelleerimisel märkis mu mõte ära võimalikud tulepunktid, automaat sumises hetkeks valmisoleku märgiks, ja siis ma juba tulistasin, kuigi tundus, nagu vaataks seda kõike kusagilt kõrvalt.
Ray, seljatagusest valangust veidi ehmunud, taipas alles hetk hiljem, et ma teda katan. Relva pöörata oli raske, kuid ma polnud ka mingi amatöör, nagu need seal eemal. Järgmise paari minuti jooksul jõudsin neid piisavalt häirida, et Ray distantsi läbida saaks – ning siis minestasin verekaotusest.
Alles teadvusele tulles taipasin, et polnud seda enam kunagi lootnud teha. Kõige veidram oli valu puudumine – ja siis tajusin, et asun operatsiooniautomaadis. Kogu kehas oli uimastavast preparaadist veel tuntav väsimus ja käsi, millega külge katsusin, tundus puudane. Ent külg oli terve. Teadsin küll teooriast, et selletaoliste operatsioonidega paigaldatud nahaosad on veidi teiselaadsed ja vähem tundlikud, kuid esimest korda sain juhuse praktikas kontrollida. Tunne oli veider.
Endast mõista viibisin ma meie laevas. Kui ma operatsiooniautomaadist välja astusin, võttis Ray mind vastu oma tavalisel apaatsel ilmel. “Mis sai Lavernist?” küsisin otsustavalt. “Ma ei tea, härra komandör,” lausus Ray raporteerimistoonil. “Ma pöördusin tagasi, et teid laeva toimetada.”
“Nii et jäi ellu?”
“Minust küll, härra komandör.”
“Olete vaba.”
Ray silmades peegeldus jahmatus. Arvatavasti ootas ta, et ma lukustan ta kindlasse kohta, ent mulle ei tulnud see mõttessegi.
Ma olin kindel, et Ray, kui talle mõtlemisaega jätta, jõuab asja sisuni ise – või vähemalt austab oma komandöri käske, kuniks veel pole jõudnud. Ma ei ole kunagi küsinud , kaua tal väljamõtlemine aega võttis. Vähemalt siis, kui me operatsiooni läbiviimise eest preemia kätte saime, näis ta veel juurdlevat. Umbes kaks aastat hiljem päris ta minu käest, kas ma jätsin tema kohta raporti andmata sellepärast, et ülesanne sai kokkuvõttes täidetud, või oli minus siiski mingeid sentimentaalseid tundeid ehk ligimesearmastust. Ma ei osanud talle vastata.
Autoriõigused EÕTK kirjastus 1993
Korrastanud Andreas Jõesaar
Mister Costello — kangelane 