jump to navigation

Õhtune kõne, võta toru. Ray Bradbury

Ta ei osanud arvata, mis selle vana luuletuse talle meelde tõi, kuid see igatahes tuli:

Eks oletagem veel ja veel,

et traadid mustil hajusatel telefonipostidel

mustmiljard kuuldud sõna enesesse imavad

ööst öösse terved ööd ja kõige selle mõtte

ja tähenduse talletavad.

Ta tegi pausi. Mis edasi? Ah jaa…

Siis, öises mõistumängus,

kõik kokku klapitavad

ja filosoofilises faasis

kui kõurik sõnu otsivad.

Ta tegi uuesti pausi. Kuidas see lõpp käis? Oot…

See mõistusetu elajas,

kes talletab kõik kaas- ja täishäälikud,

nii hoiab alal imepalju halba nõu

ja seda endast sosinais ning tukseis välja nõrutab

ta sisin-pominhaaval.

Siis peagi ühel ööl on keegi ärkvel,

kui kõlab kile helin, tõstab toru

ja kuuleb häält, mis on kui Püha Vaim,

kes rändab Kauges udukogus.

Too kiskja traadi teises otsas,

kes susinal ja naudinguga

aja hulluslaama tagant

ütleb: Haa, loll, oo,

ja siis: Halloo.

Ta tõmbas hinge ja lõpetas siis:

See sigitis,

see tobe jõhker hälbinud elekterkiskja,

m i s talle vastata?

Ta jäi vaikides istuma.

Ta istus, kaheksakümne aastane mees. Ta istus tühjas toas tühjas majas tühjal tänaval tühjas linnas tühjal planeedil Marss.

Ta istus, nagu ta oli oodates istunud nüüd juba viiskümmend aastat.

Tema ees laual lebas telefon, mis polnud helisenud kaua, kaua aega.

Nüüd võbeles see millekski vargsi valmistudes. Võibolla oligi see võbelus luuletuse esile mananud.

Mehe sõõrmed tuksatasid. Tema pärani silmad lõid leegitsema.

Telefon väratas õhkõrnalt.

Seda ainiti silmitsedes kummardus mees ettepoole.

Telefon… h e l i s e s.

Mees kargas püsti ja taganes, tool kukkus põrandale. Ta karjus, karjus:

«Ei!»

Telefon helises uuesti.

«Ei!»

Ta tahtis käe välja sirutada, ta sirutaski käe ja lõi aparaadi laualt maha. Toru kukkus hargilt just siis, kui telefon kolmandat korda helises.

«Ei… oh, ei-ei,» ütles mees vaikselt, käed vastu rinda surutud, pea tudisemas, telefon jalge ees maas. «See pole võimalik… pole võimalik…»

Sest oli ta ju üksinda toas tühjas majas tühjas linnas planeedil Marss, kus kedagi polnud elus, elas ainult tema, tema oli Kõnnumäe Kuningas…

Ja ometi…

«…Barton…»

Keegi hõikas tema nime.

Ei. Kauges kõrbes sumises ja häälitses miski nagu ritsikad ja tsikaadid.

Barton? mõtles ta. Aga… aga see olen ju m i n a ?

Ta ei olnud juba nii kaua kuulnud, kuidas keegi tema nime ütleb, et oli selle päris unustanud. Ta polnud nende killast, kes uitavad ringi, enda nimi suul. Ta polnud kunagi…

«Barton,» sõnas telefon. «Barton, Barton, Barton.»

«Ole vait!» kisendas mees.

Ta virutas aparaadile jalaga ja kummardus higistades ning hingeldades toru hargile tagasi panema.

Vaevalt oli ta jõudnud seda teha, kui neetud riistapuu uuesti helises.

Seekord surus ta sõrmed toru ümber rusikasse, pigistas seda, otsekui püüdes heli lämmatada, kuid nähes, kuidas tema sõrmenukid valkjaiks tõmbusid, lõdvendas ta viimaks haaret ja tõstis toru hargilt.

«Barton,» sõnas kauge hääl miljardi miili tagant.

Mees ootas, kuni ta süda oli teinud veel kolm lööki, ja ütles siis:

«Barton kuuleb.»

«Nii-nii,» sõnas hääl, nüüd vaid miljoni miili tagant. «Kas tead, kes räägib?»

«Jeesus,» ütles vanamees. «Esimene kord poole elu jooksul, kui mulle helistatakse, ja me mängime mõistatamist.»

«Vabandust. Kui rumal minust. Loomulikult ei tunne sa omaenese häält telefonis ära. Keegi ei tunne kunagi. Me kõik oleme harjunud kuulma oma häält läbi pealuu. Barton, siin räägib Barton.»

«Kuidas?»

«Kes sinu arvates siis?» küsis hääl. «Mõni raketikapten? Kas sa mõtlesid, et keegi tuli sind päästma?»

«Ei.»

«Mis kuupäev täna on?»

«20. juuli 2097.»

«Taevane arm! Kuuskümmend aastat! Kas sa oled tõesti seal n i i kaua istunud ja oodanud, et Maalt tuleks mõni rakett?»

Vanamees noogutas.

«Kas sa nüüd tead, kes ma olen, vanamees?»

«Jah.» Ta võpatas. «Ma mäletan. Me oleme üks. Mina olen Emil Barton ja sina oled Emil Barton.»

«Ühe vahega. Sina oled kaheksakümmend, mina kõigest kakskümmend. Terve elu on mul veel ees.»

Vanamees puhkes naerma ja siis nutma. Ta istus, hoides toru käes nagu kaotsiläinud rumalat last. Vestlus oli võimatu ja seda poleks pidanud jätkama, kuid ta tegi seda ometi. Kui ta end koguda suutis, surus ta toru vastu kõrva ja ütles: «Sina seal! Oh Jumal, kuula, kui ma vaid saaksin sind hoiatada! Kuidas ma saan seda teha? Sa oled pelk hääl. Kui ma vaid saaksin sulle näidata, kui üksildased on aastad. Tee sellele lõpp, tapa end! Ära jää ootama! Kui sa teaksid, mida tähendab muutuda sellest, kes sa oled, selleks, kes olen mina praegu, siin, nüüd, s i i n p o o l otsas!»

«Võimatu!» Noore Bartoni hääl naeris kaugel eemal. «Ma ei või ette teada, kas see kõne sinuni jõuab. See on puhtmehaaniline. Sa räägid üksnes helisalvestusega. Praegu on aasta 2037. Kuuskümmend aastat sinu elus tagasi, Täna algas Maal aatomisõda. Kõik asukad viidi Marsilt raketiga koju. Mina jäin maha!»

«Mäletan,» sosistas vanamees.

«Üksinda Marsil,» naeris noor hääl. «Kuuks, aastaks, mis tähtsust sel on? Siin on toitu ja raamatuid. Jõudehetkil olen ma teinud kümnetest tuhandetest sõnadest, vastustest, oma häälest salvestuskogud, mis on ühendatud telefonireleedega. Mõne kuu pärast ma helistan, on kellegagi rääkida.»

«Jah.»

«Kuuekümne aasta pärast helistavad mulle mu enda lindid. Ma ei arva küll, et ma siia Marsile nii kauaks jään, see on lihtsalt üks minu kena irooniline idee, mille abil aega veeta. Oled see tõesti sina, Barton? Olen see tõesti m i n a ?»

Vanamehe silmist langesid pisarad. «Jah.»

«Ma olen tuhandes Marsi linnas valmis teinud tuhat Bartonit, linti, mis aistivad kõiki küsimusi. Bartonite armee üle kogu Marsi, kuni ma ootan, millal raketid tagasi tulevad.»

«Narr.» Vanamees vangutas roidunult pead. «Sa ootasid kuuskümmend aastat. Sa vananesid oodates, kogu aeg üksi. Ja nüüd oled sa saanud minuks ja sa oled tühjades linnades ikka üksi.»

«Ära looda minult kaastunnet. Sa oled nagu võõras kaugel teisel maal. Ma ei suuda kurb olla. Ma olen elus, kui ma neid linte teen. Ja sina oled elus, kui sa neid kuuled. Meie mõlemad, teineteise jaoks mõistetamatud. Kumbki ei saa teist hoiatada, ehkki mõlemad teisele vastavad, üks automaatselt, teine soojalt ja inimlikult. Mina olen praegu inimene. Sina oled hiljem inimene. See on arutu. Ma ei suuda nutta, sest tulevikku teadmata võin vaid optimistlik olla. Need ärapeidetud lindid võivad reageerida ainult teatud hulgale sinupoolsetele ärrititele. Kas surnud mehelt saab nõuda, et ta nutaks?»

«Lõpeta!» karjatas vanamees. Ta tundis tuttavaid valuhooge. Temast voogasid läbi iiveldus ja pimedus. «Oh, jumal, olid sina vast südametu. Kao minema!»

«Olin, vanamees! Ma o l e n. Seni, kuni lindid edasi liuguvad, kuni poolid ja varjatud elektronsilmad loevad ja valivad ja vaheldavad sõnu, et neid sinuni saata, olen ma noor ja julm. Ma olen noor ja julm veel kaua pärast sinu surma. Head aega.»

«Oota!» hüüatas vanamees.

K l õ p s !

Barton istus, hoides tumma telefonitoru tükk aega peos. Tema süda tegi talle ränka valu.

Milline hullus see oli olnud. Need esimesed eraldatuse aastad tema nooruses, kui narr, kui innustav — paigaldada mäluseadmeid, linte, vooluringe, ajastada kõnesid ajareleedel.

Telefonihelin.

«Hommikust, Barton! Siin Barton. Kell on seitse. Tõuse ja sära!»

Jälle!

«Barton? Siin Barton. Sa pead homme lõuna ajal Marsi Linna minema. Ühe mäluseadme paika panema. Mõtlesin, et tuletan õige sulle meelde.»

«Aitüma.»

Helin!

«Barton? Barton. Kas sööme koos lõunat? «Raketikõrtsis»?»

«Sobib.»

«Nägemiseni. Seniks!»

Tirrrrrrrrrrrrr!

«Oled see sina, B.? Mõtlesin, et julgustan sind veidi. Pea püsti ja nii edasi. Päästerakett võib homme meile järele tulla.»

«Jah, homme, homme, homme, homme.»

Klõps.

Kuid aastad olid põlenud suitsuks. Barton oli kurikavalad telefonid ja nende targad, targad vastused vaikima pannud. Need pidid talle helistama alles siis, kui ta on kaheksakümnene, juhul kui ta veel elab. Ja nüüd, täna, heliseb telefon, minevik õhkab talle kõrva, sosistab, tuletab meelde.

Telefon!

Ta lasi sellel heliseda.

Ma ei pea sellele vastama, mõtles ta.

Helin!

Seal pole mitte kui kedagi, mõtles ta.

Tirin!

See on nagu iseendaga rääkida, mõtles ta. Kuid teistmoodi. Oh, jumal, kui teistmoodi.

Ta tundis, kuidas ta käed toru võtsid.

«Halloo, vana Barton, siin noor Barton. Ma sain täna kahekümne ühe aastaseks! Läinud aastal panin ma mäluseadmed veel kahesajasse linna. Ma olen Marsi Bartonitega asustanud!»

«Jah.» Vanamees mäletas neid öid kuus aastakümmet tagasi, kui ta kihutas veoautotäie aparaatidega üle siniste küngaste ja läbi karmide orgude, vilistades, õnnelik. Veel üks telefon, veel üks relee. Midagi tegemist. Midagi nutikat ja toredat ja kurba. Peithääled. Peidetud, peidetud. Tookord nooruspäevil, mil surm polnud surm, aeg polnud aeg, vanadus oli nõrk kaja eelseisvate aastate sügavast koopast. Too noor idioot, too sadistlik narr, kes ei mõelnud kordagi, et ta võib ühel päeval lõigata seda, mida külvas.

«Eile õhtul,» ütles kahekümne ühe aastane Barton, «istusin ma üksinda tühjas linnas kinos. Lasin üht vana Laureli ja Hardy filmi. Jumal, kuidas ma naersin.»

«Jah.»

«Mul tuli üks mõte. Ma võtsin oma hääle tuhat korda ühele lindile. Kui seda linnas raadiost mängida, kõlab see nagu kõneleks tuhat inimest. Trööstiv kära, rahvasumma kära. Ma tegin nii, et linnas pauguvad uksed, lapsed laulavad, muusikaautomaadid mängivad, puha mehaanikavärk. Kui ma aknast välja ei vaata, kui ma ainult kuulan, on kõik korras. Aga kui ma vaatan, siis rikub see illusiooni ära. Ilmselt hakkan ma üksildust tundma!»

«See oli sinu juures esimene tundemärk,» ütles vanamees.

«Kuidas?»

«Esimene kord, kui sa möönsid, et oled üksildane.»

«Ma olen teinud lõhnaeksperimente. Kui ma mööda tühje tänavaid jalutan, tuleb majadest peekoni, singi, munade, fileede lõhna. Kõik peidetud masinate abil.»

«Hullumeelsus.»

«Enesekaitse!»

«Ma olen väsinud.» Vanamees pani toru järsult hargile. See oli liig. Minevik teda enda alla matmas…

Ta läks tuikudes tornitrepist alla, linna tänavatele.

Linn oli pime. Punased neoontuled ei põlenud enam, muusika ei mänginud ja õhus ei hõljunud praelõhnu. Ta oli ammu loobunud mehaanilise vale fantaasiast. Kuula! Kas need on sammud? Nuusuta! Kas pole see maasikakook? Ta oli kõigele sellele lõpu teinud.

Ta läks kanali äärde, kus tähed kiirgasid säbrutavas vees.

Vee all, ridamisi otsekui kalad, roostetasid Marsi robotelanikud, mis ta oli aastate jooksul valmistanud ja oma jaburat küündimatust kihuti mõistnult kamandanud marssima — üks, kaks, kolm, neli! — kanali sügavusse, kuhu need sukeldusid, ajades mulle nagu uppunud pudelid. Ta oli nad tapnud ega olnud ilmutanud vähimatki kahetsust.

Ühes pimedas suvemajas helises vaevukuuldavalt telefon.

Ta läks edasi. Helin katkes.

Teine maja eespool helistas oma kella, otsekui teades, et ta sealt möödub. Ta pistis jooksu. Helin jäi selja taha — ainult selleks, et jätkuda helinaga kord sellest, kord tollest majast, siis siit, sealt! Ta tormas edasi. Veel üks helin!

«Hea küll!» kriiskas ta kurnatult. «Ma tulen!»

«Halloo, Barton.»

«Mida sa tahad?»

«Ma olen üksildane. Ma elan vaid siis, kui ma räägin. Nii et ma pean rääkima. Sa ei saa mind igaveseks vaikima sundida.»

«Jäta mind rahule!» sõnas vanamees õudusega. «Oh, mu süda!»

«Siin räägib Barton, vanus kakskümmend neli. Veel paar aastakest läinud. Ootan. Pisut üksildasem. Olen lugenud «Sõda ja rahu», joonud šerrit, pidanud restorane, kus ma olin ise kelner, kokk ja meelelahutaja. Täna õhtul mängin ma Tivolis Emil Bartoni filmis «Luhtunud armuponnistus», täidan kõiki osi, mõnesid neist parukaga!»

«Jäta see helistamine — või ma tapan su!»

«Sa ei saa mind tappa. Sa pead mu enne üles leidma!»

«Ma leian su!»

«Sa oled unustanud, kuhu sa mu peitsid. Ma olen kõikjal — lülituskappides, majades, juhtmeis, tornides, maa all! Lase käia, proovi! Kuidas sa mõtled seda nimetada? Teletapp? Enesetapp? Oled kade, jah? Kade minu peale, kes on kõigest kahekümne neljane, särasilmne, tugev, noor. Hea küll, vanamees, olgu sõda! Meie vahel. Minu vahel! Meid on igas vanuses terve rügement sinu, selle tõelise vastu. Lase käia, kuuluta sõda!»

«Ma tapan su!»

Klõps. Vaikus.

Ta virutas telefoni aknast välja.

Auto liikus kesköises külmuses läbi sügavate orgude. Autopõrandal Bartoni jalge all olid revolvrid, püssid, dünamiit. Auto mürin tungis tema kõhetutesse väsinud luudesse.

Ma leian nad üles, mõtles ta, ja hävitan nad viimseni. Oh jumal, kuidas ta võib minuga nii teha?

Ta jättis auto seisma. loojuvate kuude paistel laius võõras linn. Tuult polnud.

Ta hoidis püssi külmades kätes. Ta kiikas postide, tornide, lülituskappide poole. Kuhu oli peidetud selle linna hääl? Sellesse torni? Või tollesse seal? Nii palju aastaid tagasi. Ta pööras ägedalt pead kord siia, kord sinna.

Ta tõstis püssi.

Torn langes esimesest kuulist.

Kõik need, mõtles ta. Kõik tornid selles linnas tuleb tükkideks lasta. Ma olen unustanud. Liiga ammu.

Auto liikus piki vaikset tänavat.

Telefon helises.

Ta vaatas mahajäetud apteegi poole.

Telefon.

Püstol käes, tulistas ta uksel luku eest ja astus sisse.

Klõps.

«Halloo, Barton? Üks väike hoiatus. Ära ürita kõiki torne maha lõhkuda, kõike õhku lasta. Saed sedasi oksa, millel ise istud. Mõtle järele.»

Klõps.

Ta astus aeglaselt telefonikabiinist välja, läks tänavale ja kuulas, kuidas telefonitornid kõrgel õhus undasid, üha elus, üha puutumatud. Ta vaatas neid ja taipas siis.

Ta ei saanud torne hävitada. Juhul, kui Maalt tuleb rakett, võimatu mõte, ent juhul, kui see tuleb täna õhtul, homme, nädala pärast? Ja maandub teisel pool planeeti ja kasutab telefone, et proovida Bartonile helistada, ja avastab, et liinid on tummad?

Barton pillas relva käest.

«Rakett ei tule,» vaidles ta endale nõrgalt vastu. «Ma olen vana. On liialt hilja.»

Ent juhul, kui see tuleb ja sa ei saa sellest teadagi, mõtles ta. Ei, sa pead liinid vabad hoidma.

Taas helises telefon.

Ta pöördus töntsilt. Ta läks jalgu lohistades tagasi apteeki ja võttis kobamisi toru.

«Halloo?» Võõras hääl.

«Palun,» ütles vanamees. «Ära tüüta mind.»

«Kes kuuleb, kes seal on? Kes räägib? Kus te olete?» hüüdis imestunud hääl.

«Oodake üks hetk.» Vanamees vaarus. «Siin Emil Barton, kes kuuleb?»

«Siin räägib kapten Rockwell, rakett Apollo 48. Saabusime nüüdsama Maalt.»

«Ei, ei, ei.»

«Kas te kuulete mind, härra Barton?»

«Ei, ei, see pole võimalik.»

«Kus te olete?»

«Sa valetad!» vanamees oli sunnitud kabiini najale toetuma. Tema silme ees oli külm pimedus. «See oled sina, Barton, sa narritad mind, valetad jälle!»

«Siin on kapten Rockwell. Maandusime nüüdsama. New Chicagos. Kus te olete?»

«Green Villas,» hingeldas vanamees. «See on teist kuuesaja miili kaugusel.»

«Kuulge, Barton, kas te saate siia tulla?»

«Kuidas?»

«Meil on vaja raketti remontida. Lennust võhmal. Kas te saate appi tulla?»

«Jah, jah.»

«Me oleme linna juures maandumisväljakul. Kas te jõuate homseks kohale?»

«Jah, aga…»

«Mida?»

Vanamees silitas toru. «Kuidas Maal lood on? Kuidas New York elab? Kas sõda on läbi? Kes on praegu president?»

«Jõuame küllalt lobiseda, kui te päral olete.»

«Kas kõik on hästi?»

«Hästi.»

«Jumal tänatud.» Vanamees kuulas kauget häält. «Olete te ikka tõesti kapten Rockwell?»

«Pagan võtku, mees!»

«Andke andeks!»

Ta pani toru hargile ja pistis jooksu.

Nad olid siin, peale pikki aastaid, uskumatu, tema oma rahvas, kes viivad ta tagasi Maa merede ja taeva ja mägede juurde.

Ta käivitas auto. Ta sõidab öö läbi. See on riski väärt, näha inimesi, suruda nende käsi, taas neid kuulda.

Auto mürin kaikus mägede vahel.

See hääl. Kapten Rockwell. See ei saanud ta olla ise nelikümmend aastat tagasi. Ta polnud kunagi sellist lindistust teinud. Või oli siiski? Kas ta polnud mõnes masendushoos, joobnud küünilisuse lummas kunagi teinud võltslinti sünteetilise kapteniga, väljamõeldud meeskonnaga võltsmaandumisest Marsil? Ta raputas ägedalt pead. Ei. Ta oli umbusklik narr. Praegu polnud aega kahelda. Ta peab terve öö Marsi kuudega võidu ajama. Milline pidu neil olema saab!

Päike tõusis. Vanamees oli tohutult väsinud, tulvil okkaid ja ogasid, tema süda puperdas, sõrmed hoidsid kobamisi rooli, kuid talle tegi suurimat rõõmu mõte üheleainsale telefonikõnele: Halloo, n o o r Barton, siin v a n a Barton. Ma lendan täna Maale! Päästetud! Ta naeris nõrgalt.

Päikeseloojangul jõudis ta New Chicago hämarale piirimaale. Autost maha astunud, jäi ta seisma, silmitsedes maandumisplatsi, hõõrudes punetavaid silmi.

Raketiväljak oli tühi. Keegi ei jooksnud talle vastu. Keegi ei surunud tal kätt, ei hüüatanud ega naernud.

Ta tundis, kuidas tema süda sees tagus. Ta adus pimedust ja läbi avali taeva langemise tunnet. Ta komberdas kontorihoone poole.

Seal lösutasid korralikus rivis kuus telefoni.

Ta ootas hingeldades.

Viimaks helin.

Ta tõstis raske toru hargilt.

«Ma mõtlesin, et kas sa ikka jõuad eluga sinna,» kostis hääl.

Vanamees ei öelnud midagi, vaid seisis, toru peos.

Hääl jätkas: «Kapten Rockwell on teie teenistuses. Teie korraldused, söör?»

«Sina,» oigas vanamees.

«Kuidas sul südamega on, vana?»

«Ei!»

«Pidin su kuidagi kõrvaldama, et ma saaksin elada, kui salvestust eluks nimetada.»

«Ma lähen nüüd välja,» vastas vanamees. «Ma ei hooli enam. Ma lasen kõik vastu taevast, kuni sa oled viimseni surnud!»

«Sul ei jätku selleks jõudu. Arva, miks ma lasin sul nii kiiresti nii kaugele sõita? See oli sinu viimane teekond.»

Vanamees tundis südamenõrkust. Ta ei suudaks eales teiste linnadeni jõuda. Sõda oli kaotatud. Ta langes toolile ja tema suust tulid kuuldavale tumedad kaeblikud häälitsused. Ta vahtis viit ülejäänud telefoni. Nagu märguande peale pistsid need kooris helisema! Jäledate lindude kriiskav pesa!

Torud hüppasid automaatselt harkidelt üles.

Tuba lõi keerlema. «Barton, Barton, Barton!»

Vanamees kägistas kätega toru. Ta lämmatas seda ja ometi naeris see tema üle. Ta tagus seda. Ta virutas sellele. Ta räsis juhet oma sõrmede vahel nagu serpentiini, rebis seda katki. See langes tema värisevate jalgade ümber.

Ta hävitas veel kolm telefoni. Saabus äkiline vaikus.

Ning otsekui saanuks ta keha nüüd teada midagi ammu salajas hoitut, tundus see lõtvuvat tema väsinud luudel. Ta laud langesid ära kui õielehed. Tema suu tõmbus kuivaks. Tema kõrvanibud olid sulavahast. Ta haaras kätega rinnust ja vajus kummuli maha. Ta jäi liikumatult lebama. Tema hingamine lakkas. Tema süda jäi seisma.

Pika lummuse järel helisesid kaks allesjäänud telefoni.

Kusagil naksatas relee. Kaks telefonihäält ühendati omavahel.

«Halloo, Barton?»

«Jah, Barton?»

«Olen kahekümne neljane.»

«Mina kahekümne kuuene. Oleme mõlemad noored. Mis seal juhtus?»

«Ma ei tea. Kuula.»

Vaikne tuba. Vanamees põrandal ei liigutanud end. Tuul lõõtsus katkises aknas. Õhk oli jahe.

«Soovi mulle õnne, Barton, täna on minu kahekümnekuues sünnipäev!»

«Soovin õnne.»

Hääled leelutasid koos sünnipäevajuttu ja nende leelutus kandus tasa, tasa aknast välja, surnud linna.


«Täheaeg» 1992/93; talv
Tõlkinud Mario Kivistik
Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements

Kommentaarid

1. Ray Bradbury « Stalkerid - 17.08.2012

[…] jutte on wõrgus tekstina – “Kõuekärgatus”,  “Õhtune kõne, võta toru”, “Prügivedaja” – ja ka kuulamiseks – “Udusireen”, “AS […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: