jump to navigation

Röövimine toimub keskööl. Ilja Varšavski

Patrick Raith, politseišeff, vajus tugitooli, mis teenistusvalmilt õigele kohale nihutati, ja vaatas ringi. Valged, arvukate surunuppude ja värviliste lambikestega kilbid meenutasid kokteiliautomaate. Kaks puldis istuvat valges kleidis operaatorinäitsikut lisasid arvutuskeskusele sarnasust baariga. Näitsikute mingikord oli silmanähtavalt paks ega meeldinud Raithile põrmugi. Muide, ka terve see raaliostmise temp mitte. Olgu omavahel öeldud, et hoolinuks siseministeerium vähem ajalehekõmust, poleks olnud mingit mõtet neid uudisvärke üles seada. Kuidas kellegagi, kuid Patrick Raithile olid ta viiskümmend aastat politseiteenistust selgeks teinud, et niipea kui mõni kuritöö avastamata jääb, tõuseb ajalehtedes kisa: gangsterid on politsei ära ostnud. Ära ostnud! Mis kuradi häda pärast peaksid nad teda ära ostma, kui igal gangsterisündikaadil on politseist märksa suuremad võimalused. Nende käsutada on soomusautod, helikopterid, automaatrelvad, pisargaasipommid ja. mis kõige olulisem — võimalus tulistada keda ja kunas tahes. Või ära ostnud!

David Logan ei tihanud šefi mõtisklusi katkestada, kuigi tõmbus juba kärsitusest krampi. «Vana» skepsis oli täiesti ilmne, ega ta muidu poleks teeselnud, et see kõik pole tema asigi. Noh, mis siis ikka, eks näe, mis laulu ta laulab, kui kõik kaardid on lauale löödud. Sellist kuritegu juba iga päev silmapiirile ei kerki!

Raith tõmbas taskust piibu ja silmitses tähelepanelikult seinu, otsides silti, mis keelaks suitsetamise.

«Palun!» Logan plõksutas tulemasinat.

«Tänan!»

Raith pahvis paar minutit ja vaikis.

Logan märgistas pliiatsiga perfolinti ja jälgis vargsi šeffi.

«Niisiis,» sõnas Raith lõpuks,» te tahate mind veenda, et täna öösel katsutakse Rahvuspanka sisse murda?»

«Täpselt nii!»

«Aga miks täna ja just nimelt Rahvuspanka?»

«Vaadake!» Logan ulatas šefile paberilehe. «Masin analüüsis kõiki viimase viiekümne aasta pangarööve ja ekstrapoleeris saadud andmed. Järjekordne kuritegu,» Logani pliiats peatus punktiirjoone ühel punktil, «ja järjekordne kuritegu peaks toimuma täna.»

«Hm…» Raith tonksis sõrmega graafikut. «Aga kus on siin juttu Rahvuspangast?»

«See järeldub tõenäosusteooriast. Matemaatiline prognoos…»

Rahvuspank. Raithile meenus, kuidas seda panka rööviti 1912. aastal. Siis kihutati talle meeletus võitlusmöllus kuul põlve, aga sellest hoolimata suutis ta mootorrattal bandiitidele järele kihutada. Bukoolilised ajad, mil vanamoeliste koltidega relvastatud roimarid tegutsesid väikestes gruppides. Uljus ja osavus olid siis midagi väärt. Nüüd aga… «matemaatiline prognoos», «korrektsioon», «Gaussi funktsioonid», mingid perfokaardid, oi sa issand küll! Matemaatikaseminar, mitte politseiteenistus.

«… niisiis pole mingit kahtlust, et Scoletti jõuk…»

«Mis te ütlesite?» virgus Raith mõtteist.

«Scoletti jõuk. Neil on kõige moodsamad seifide avamise meetodid ja nad pole enam ammu suurtest asjadest osa võtnud.»

«Need andmed Scoletti kohta — on need ka masinast pärit?»

«Masin oletab, et seda üritab Scoletti jõuk. Ja tõenäosus on pealegi kaheksakümmend kuus protsenti.»

Raith tõusis ja astus masina puldi juurde.

«Näidake, kuidas ta töötab.»

«Palun! Me võime kõiki peamisi arvutusi korrata.»

«Ah ei, ma lihtsalt niisama, uudishimust. Tahendab siis, et täna öösel murravad Scoletti ja ta poisid Rahvuspanga seifid lahti?»

«Täpselt nii!»

«Noh, olgu pealegi,» mühatas Raith, «mis jääb mul muud üle, kui talle kaasa tunda.»

«Miks?»

«Kuidas siis teisiti! Kavatsetakse sissemurdmist, meie mõlemad teame seda, masin ka teab, Scoletti ise aga ei aima vähimatki.»

Revanširõõm mattis Loganil hinge.

«Te eksite,» lausus ta õela kahjurõõmuga. «Scoletti jõuk hankis täpselt samasuguse masina. Võite uskuda, et see õpetab neile, kunas ja kuidas tegutseda.»


Jean Bristaud vahetas ülikoolikarjääri rahaks ega kahetsenud põrmugi. Ta tundis taevaliku õndsuse nimel sellesinase maamuna patustest rõõmudest vabatahtlikult lahti ütelnud inimese kainet enesega rahulolu. Mis puutub süümepiinadesse, et ta kõik oma teadmised gangsterisündikaadi käsutusse andis, siis selliseid piinu Jean ausalt öelda ei tundnud. Lõppude lõpuks on programmeerijatöö ikkagi programmeerijatöö, papake Scoletti aga maksis selle eest kümme korda rohkem kui mistahes muu firma. Üldse oli see kõik rohkem nagu malemängutaoline. Raalide duell. Jean muheles ja piidles silmanurgast vana paksu meest, kellele ihukaitsja parajasti termosest teist portsjonit tulist piima kallas. Pilt, mille omandamiseks ajalehtede korrespondendid üksteisel kõrid läbi näriksid: pankade hirm Pedro Scoletti joob piima.

«Noh, poja!» pani Scoletti tühja klaasi masina puldile ja pöördus Bristaud’ poole. «Nii et su posser tõotab siis tänaseks väärt sehvti?»

Sõna «posser» kuuldes krimpsutas Bristaud natuke nina. Ei, sir, kui te juba olete kord otsustanud raali muretseda ja teaduse häält usaldada, siis olge nii lahke ja hankige ka vastav sõnavara.

«Mul läks korda leida valem, mis väljendab pangaröövide perioodilisust,» vastas ta kuivalt. «Loomulikult korda läinud röövimiste oma,» lisas ta ja võttis kaardikepi. «Näete siin, sellel plakatil tähistavad neid mustad ringikesed. Punased ringikesed on minu valemi alusel välja arvutatud röövimised. Ringide vertikaalasend vastab rahahulgale, horisontaalne — röövimise tähtpäevale. Nagu näete, langeb järjekordne suur rööv tänasele kuupäevale. Ma ei näe põhjust, miks peaksime sellise noosi käest laskma.»

«Mihukese noosi?»

«Nelikümmend miljonit.»

Üks ihukaitsjatest laskis vilet. Scoletti tegi maruvihase pöörde. Ta vihkas mistahes ootamatut kära.

Sündikaadi peamees istus tükk aega ja nohises vaikselt. Eks vist mõtiskles soovitatu üle.

«Mihuke pank?»

«Rahvuspank.»

«Nõnnaks…»

Võis märgata, et Scolettil pole erilist tahtmist Rahvuspangaga jahtima hakata, sündikaat oli seal juba kahel korral mööda pükse saanud. Aga teisest küljest on nelikümmend miljonit summa, mille nimel tasub kümmekond poissi mängu panna.

Bristaud taipas, miks Scoletti kõhkleb, ja otsustas peamise trumbi välja käia.

«Loomulikult töötab masin terve operatsiooni kava välja.»

Paistis, et Bristaud tabas märki. Kõige rohkem vihkas Scoletti just operatsiooni kavandamise vastutuse enda peale võtmist. Äkki tasukski katsuda, kui masin… Ent siis ta taipas:

«Pea’nd! Räägitakse, et Raithi-kõbi olla oma poodi ka mingi kaadervärgi üles seadnud. Mis siis saab, kui läheb nõnna, et see neid hoiatab?»

«Võib juhtuda,» vastas Bristaud hoolimatult. «Aga meile jääb seejuures teatav eelis: meie teame, et neil on masin, nemad võivad meie oma ainult oletada.»

«Mis siis sest?»

«Siin see konks ongi. Masin suudab mitu röövimisvarianti välja töötada. Ühed on suurema, teised väiksema tõenäosusega. Oletagem, et politsei sai oma masinalt hoiatuse röövimisohu kohta. Siis nad teevad talle ülesandeks kindlaks määrata, milline sündikaat operatsiooni läbi viib ja milline on selle taktika. Nad võtavad aluseks parima variandi ja töötavad selle põhjal välja politsei käitumise taktika.»

«Ja taovadki meid üles.»

«Mitte mingil juhul!»

«Kuidas siis nii?»

«Arusaadavalt seepärast, et kuna meie seda teame, ei vali me kõige paremat varianti, vaid mingi teisejärgulise.»

Scoletti väänutas energiliselt nina.

«Plära. Nad korraldavad lihtsalt pangas varitsuse ja ajavad meid kui tibukesi orki».

«Aga nimelt siin te eksitegi,» vaidles Bristaud vastu. «Raith ei otsusta ühelgi juhul varitsuse kasuks.»

«Aga mispärast siis ikkagi?»

«Puhtal kujul psühholoogilistel kaalutlustel.»

«Sinul on muidugi, jah, politseiniku hingeelu kangesti hästi teada,» mühatas Scoletti. «Ma tean seda vanatoid ikkagi pealt kolmekümne aasta. Ja ütlen sulle: Raith armastab kindla peale välja minna ja ei jäta mingil juhul varitsust korraldamata.»

Bristaud sirutas käe välja ja võttis laualt perfolindi rulli.

«Võib-olla ma tõepoolest ei tea suuremat politseinike psühholoogiast, kuid masin suudab lahendada mistahes psühholoogilise etüüdi, loomulikult vastava programmi alusel. Siin ongi sellise ülesande lahenduskäik. Antud on: Raith on seitsmekümne nelja aastane. Juba ammu mõtleb siseministeeriumis nii mõnigi teda noorema ja vähem isemeelse ametnikuga asendada. Teiseks, varitsus Rahvuspangas eeldab siseministeeriumi luba ja rahandusministeeriumi sanktsiooni. Mida Raith varitsuse läbi võidab? Puhtpraktilise paremuse? Mida Raith varitsusega kaotab? Oma reputatsiooni, kui ei suuda rünnakut tõrjuda. Siis tõstavad kõik ajalehed kisa, et politsei ei tule gangsterijõuguga toime, isegi siis mitte, kui teatakse kuriteo ettevalmistustest. Kui varitsus on korraldatud ja röövimiskatset ei järgne, satub Raith veelgi totramasse olukorda. Esitatakse küsimus: kas Raith ikkagi hakkab taotlema luba varitsuseks, kui ta pealegi kõiksuguseid masinaennustusi eriti ei usu? Vastus: ei hakka. Kas on loogiline?»

Scoletti kõhvitses kukalt.

«Äh, kaeme siis pealegi su operatsioonivariante,» ühmas ta ja seadis ennast mugavamalt istuma.

Edgar Valteri illustratsioon

«Nojah, mis seal’s ikka,» sõnas Raith, «teie esimene variant on täiesti Scoletti stiilis. Kõik on rajatud välistele efektidele — läbimurd soomusautodel, petardide lõhkamine, kogu rajooni blokeerimise plaan. Aga sellegipärast ma ei taipa, miks peaks ta siin pettemanöövri korraldama?» Šefi sõrm osutas ühele linnasüdame magistraaltänavale. «Siia on mõtet hulgaliselt politseinikke kokku meelitada ainult siis, kui meile on röövimise ettevalmistused teada ja oleme otsustanud neile vastulöögi anda.»

Logan ei suutnud varjata võidutsevat naeratust.

«Ainult siis,» kinnitas ta. «Scoletti on kindel, et me ta plaane teame ja vastavalt sellele valmistub operatsiooniks!»

«Veider.»

«Pole siin midagi veidrat. Siseministeerium lõi kõigis ajalehtedes lokku politseivalitsusele uusima raali muretsemisest. Mõtlete te tõesti, et Scoletti sündikaadi arvutuskeskuses istuvad mühakad, kes ei võta arvesse meie võimalust kuritegusid prognoosida? Ega politsei ometi selleks raali muretsema hakka, et võiduajamistel võidušansse parandada.»

Raith punastas. Ta ammune totalisaatorikirg oli üks neid pisipahesid, mida ta kaastöötajate eest hoolega varjas.

«Noh, ja mis siis sellest järgneb?» küsis ta kuivalt.

«Järgneb see, et Scoletti ei hakka üldse variandi number üks alusel tegutsema, ehkki see variant oleks sündikaadile kõige tõhusam.»

«Miks?»

«Nimelt seepärast, et see on kõige tõhusam variant.»

Raith koputas piibu tühjaks, toppis uuesti täis ja sinistesse suitsupilvedesse kadudes süvenes mõtteisse.

Mõni minut hiljem lausus ta rõõmsalt:

«Jumala eest, Dave, paistab, et sain kõik selgeks! Te tahate öelda, et sündikaat mitte üksnes aimab, et me röövimise ettevalmistustest teame, vaid ka seda, et nende plaanid on meile selged.»

«Täiesti õige! Nad teavad, et meie masinal on täpselt samasugused võimed kui sellel, mille nemad endale muretsesid. Tähendab, ka kavandatava operatsiooni plaan on meil käes ja kuna see plaan on sündikaadile kõige tõhusam, võtab politsei selle kahtlemata kontraoperatsiooni aluseks.»

«Ja sedaaegu nemad…»

«Ja sedaaegu võtavad nemad käsile vähemtõhusa variandi, kuid sellise, mis oleks politseile täielikuks üllatuseks.»

«Huh!» Raith pühkis ruudulise rätiga oma õhetavat kaela. «Tähendab, te siis oletate, et me…»

«Peame tingimata hakkama analüüsima plaani number kaks,» katkestas Logan ja viipas kitlites näitsikutele, et need masina sisse lülitaksid.


«Mitte ei taipa, miks te sellele variandile nii väga vastu olete?» usutles Bristaud.

«Toopärast, et see on hullu koera unenägu!» Scoletti hääl vabises tigedusest. «Hea küll, viis helikopteri-vurri mul leidub, aga see ei tähenda veel, et ma võin tuhandekiloseid pomme pilduda, dessante taevast sadama panna. Olen ma mõni sõjaminister või? Ja mis kuradi pärast see esimene variant ei kõlba? Seal oli kõik vahvasti kirja pandud.»

«Saage ometi aru,» jätkas Bristaud. «Sellepoolest teine variant hea ongi, et vähemalt politsei meelest on ta teostamatu. Tõepoolest, kust peaksite te lennukipomme võtma?»

«Ma räägin ju õkva todasama.»

«Kujutage nüüd ette, et te tõepoolest pommid hankisite. Politsei on siis teise variandi vastu täielikult abitu. Ta peab seda ju blufiks ja valmistub tagasi lööma esimese plaani järgi toimuvat operatsiooni.»

«Noh?»

«See aga tähendab, et nelikümmend miljonit rändavad pangast teie seifidesse.»

Neljakümne miljoni meenutamine sundis Scoletti mõttesse. Ta kratsis kümne küünega kukalt, tõmbas telefoni enda juurde ja valis numbri.

«Hallo, Pit? Mulle läheks kaht tuhandekilost lennukipommi tarvis. Õhtaks. Keda? Olgu päälegi, helista.»

«Näete nüüd!» kinnitas Bristaud. «Scoletti sündikaadil on kõik võimalik.»

«Noh, todasi me ütleme siis, kui mul pommid käes. Mis siis, kui Pit neid ei saa?»

«Selleks juhuks on olemas variant number kolm.»


Politsei peavalitsuse arvutuskeskuse masinasaalis oli talumatult kuum. Operaatorite standardne kenadus sulas masinast tõusva kuuma õhu jugades. Higiojadega maha uhutud endise kauniduse värviliste nirede alt piilus välja Aja luine pale.

Raith ja Logan olid kummargil paberilindijuppidest üle külvatud laua kohal.

«Noh, hästi,» kähistas Raith, püüdes kirjutusseadme tekitatud kärast üle kosta, «oletagem, et sündikaadil õnnestus paar relvastusest maha kantud pommikest hankida. See pole kuigi tõenäoline, kuid praegu ma olen isegi sellise hüpoteesiga valmis nõustuma.»

«Ahaa, näete nüüd, isegi teie…»

«Pidage kinni, Dave! Ma ütlesin seda seepärast, et isegi selle variandiga võrreldes oleks käigu kaevamine viiekümne meetri kauguselt ja pealegi veel välisriigi saatkonnale kuuluvast hoonest minu meelest küll täielik totrus.»

«Miks siis?»

«Aga sellepärast, et esiteks nõuab selline kaevamistöö metsikult aega, teiseks välissaatkond… see on juba idiootsuse tipp.»

«Aga vaadake,» Logan laotas lauale plaani, «saatkonnahoone asukoht on kõige soodsam. Käik viiks siit kõige lühemat teed mööda seifiruumi. Pealegi…»

«Aga kes siis neil seal kaevata lubaks?!» katkestas Raith.

«Seda küsimust me uurime otsekohe eraldi,» muigas Logan. «Mul on programm juba ette valmistatud.»


«Aitab küll, poja!» Scoletti tõmbas sokkides jalad puldilt ja sirutas ihukaitsjale, kes haaras põrandalt kingad. «Me raiskame nõnna ainult aega. Mulle käib su esimene plaan küll.»

«Jah, aga me rääkisime teiega juba sellest, et see on kõige ohtlikum. Selle plaani järgi tegutsedes anname politseile kindla trumbi kätte.»

«Kurat ja põrgu! Kunas politsei kallaletungi ootab?»

«Täna.»

«Aga meie korraldame selle homme.»

«Papikene!» lausus Bristaud kogu südamest. «Teil on ju pea asemel arvutusmasin! See annab meile kahekordse hulga variante!»


«Nõnda,» Logan nööpis lahti higist märja särgi krae, «variant number seitse oleks ootamatu esimese variandi juurde tagasipöördumine. Oi sa kurat! Kuulge, šeff, kui õige korraldaks lihtsalt pangas varitsuse?»

«Ei saa, Dave. Me peame vältima mistahes ettevõtmisi, mis võiksid börsil paanikat tekitada. Ajaleheneegrid nuhiksid kindlasti välja varitsusloa taotlemise ja siis…»

«Tjah… Teil on vist õigus, pealegi annab variant number kaheksa röövimise üleviimise homsele ja sel juhul… Pidagu ometi juba lõuad! Tervelt pool tundi pläriseb!»

Üks näitsikutest läks telefoni juurde.

«Teid küsitakse,» lausus ta Raithile, katnud toru peopesaga.

«Öelge, et ma olen kinni.»

«Operatiivkorrapidaja. Räägib, et väga tähtis.»

Raith võttis kuuldetoru.

«Hallo! Jah. Kunas? Selge… Ei, parem mootorratas… Otsekohe.»

Kõne lõpetanud, vaatas politseišeff vaikides Loganile otsa. Kui ta viimaks rääkima hakkas, oli ta hääl hämmastavalt rahulik.

«Teil oli siis tõesti õigus, Dave.»

«Milles nimelt?»

«Kümne minuti eest sooritati Rahvuspangas röövimine.»

Logan muutus kahvatuks.

«Kas tõesti Scoletti?…»

«Mulle tundub, et Scoletti usaldas täielikult niisamasugust tobu nagu teie. Ei, kõige järele otsustades on see Haisu-Simesi kätetöö. Ma tunnen ta kommet üksipäini tegutseda, ähvardada 1912. aasta koldiga ja lihamasina käepideme otsa kinnitatud konservikarbiga.»


«Horisont» 1968; nr 6

Tõlkinud Henn-Kaarel Hellat

Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

%d bloggers like this: