jump to navigation

Koletis. Urmas Alas

Batüskaaf tonksas tasakesi vastu kaid ja peatus. Hüpanud kaldale, sidusin veesõiduki kinni. Seejärel, ootamata, kuni Samantha Delaney ja Robert McCoy end väikesest luugist välja upitavad, kiirustasin arvutuskeskusse.

Avo Paistiku illustratsioonKogusin enda ette paberlindid, millele prinditud tärnikesed kujutasid kajalokatsiooni tulemusi. Peale tavalise müra ei torganud silma midagi.

Bioloogid seisid noruspäi teisel pool lauda. Tundsin, kuidas nende juuresolek halvas mu töötahet. Viimasel ajal polnud neist vähimatki abi. Ma muidugi mõistan, et ajab masenduse peale, kui ekspeditsioon ei lõpe soovitult, kuid, taeva päralt, inimesed võiksid end natuke talitseda.

Lugesin paberirulle juba väiksema innuga, piiludes silmanurgast järve. Loch Ness. Tema sünkjas pind paistis udu taustal asfaltmustana. Ma pole sellest järvest ja tema muinasjutuelukast kunagi suuremat pidanud, aga rumal leping sidus mind käsist ja jalust. Ma ei saanud lahkuda enne, kui ekspeditsioon koju sõidab. Ja kord oli lepingut juba pikendatud.

Äkki muutusin valvsaks. Ruudus A23 olid tervelt kolm sonarit — ultrahelilokaatorit — registreerinud midagi õige imelikku. Paberilindid pihus, suundusin kompuutri juurde.

«Mis on, Manion?» küsis McCoy.

Ohkasin. «Lõhnab veel kolme kuu järele siin ilgel Põhja-Šotimaal.»

Bioloogid elavnesid. «Mis sa ütlesid?»

«Seda, mida kuulsite. Kuus minutit tagasi ujus keegi kvadraadis A23 üle kolme sonari. Vähem kui viieteistkümne meetri kauguselt.»

«Näita,» ütles McCoy.

Ulatasin talle sonogrammid, kummardudes ise miniraali kuvari kohale. «Esialgsete arvutuste kohaselt on see keegi kaheksa meetrit pikk ja ujus saja kahekümne meetri sügavusel kiirusega null koma seitse meetrit sekundis.»

«Klapib,» ütles Samantha. «Just seda oligi Nessie kohta oodata. Ega ta mõne kaamera vaatevälja sattunud?»

Noogutasin. «Kuid see ei tähenda veel, et me teda näeme.»

«Miks siis?»

«Sa unustad järve vee. Sellest sogasemat annab otsida.»

Leidnud õige videolindi ja asetanud selle makile, nägimegi algul üksnes pruuni hägu. Tõsi, selle hägu taga võis aimata liikumist ja kord või paar vilksatas koguni mõni detail. Nessie detail!

Bioloogid kommenteerisid nähtut erutatult.

McCoy naeratas. «See on juba midagi. Kui saata need lindid ja sonogrammid Trentonile, pikendatakse meie ekspeditsiooni kindlasti.»

Ent äkki pruun ebamäärasus hajus ja ekraani täitis…

«Nessie!» hüüdsid vapustatud bioloogid nagu ühest suust.

Pahvatades naerma, peatasin kaadri. Seal seisis meie oma batüskaaf. Ilmselt hälbisime tagasiteel kursilt ja sattusime sonaritele. Mulle tunduski, et tõusime täna vee peale veidi ida pool kui tavaliselt.

Bioloogid põrnitsesid allveelaeva vaikides. Nende näod tõmbusid süngeks — veel süngemaks kui enne.

«Lõpp,» pomises Samantha.

McCoy noogutas. «Kolid kokku ja — tagasi Londoni.»

Sel õhtul käitusid bioloogid nagu pöörased. Nad sagisid laagriplatsil ringi, segades ja tülitades kõiki. Nad jõid viskit otse pudelist ja suitsetasid vahetpidamata. Üsna ruttu jõudsid nad end kõigile nii vastikuks teha, et ohkasime kergendatult, nähes neid kaelakuti mägede poole taaruvat. Ah jaa, ma pole veel öelnud, et nad semmisid pisut.

Kell üksteist tulid nad tagasi, ja otse minu poole.

«Manion, meil on sulle üks jutt,» ütles McCoy.

«Üsna delikaatne jutt,» täiendas Samantha.

Noogutasin.

«See puudutab kvadraati A23,» ütles McCoy.

«Laske aga tulla.»

«Mis sa arvad, Manion, kui saadaks need tänaõhtused lindid Londonisse? Nii sonogrammid kui ka video.»

Ma ei uskunud oma kõrvu.

McCoy maigutas veidi aega suud ja ütles siis: «Vaata, Manion, ekspeditsiooniks ettenähtud aeg hakkab lõppema. Kord oleme juba pikendust saanud, teist korda seda nii lihtsalt enam ei anta. Nõutakse juba tulemusi.»

Noogutasin ja laususin:

«Minu arvates õigusega. Ekspeditsioon on üsna kallis.»

McCoy ohkas, öeldes:

«Seda küll, kuid see raha kulutatakse ära niikuinii, ja ma ei ütleks, et targemini kui meie. Pealegi oleme juba liiga suure töö ära teinud, selleks et jätta Nessie avastamine mõne juhusliku õnneküti hooleks.»

Samantha ütles:

«Me ei taha midagi peale kinnituse, et videolindil ja sonogrammil nähtut saab interpreteerida suure loomana. Ja see poleks ju vale.»

«Ma pole nõus. Te unustate lepingu, ja mul on sellest järvest juba kõrini. Samuti nohust, mis on mind piinanud siia saabumisest peale.»

Samantha ütles:

«Me arvestasime sellega. Anname su vabaks kohe, kui oled teinud, nagu soovime. Arvutite ja sonarite peale võtame uue mehe. Ja homme õhtul oleksid juba Londonis.»

Pöörasin neile selja.

«Head ööd. Võib-olla nõustuksingi teie afääriga, aga selleks peaksin uskuma, et teie imeloom on olemas. Paraku on asi vastupidi. Arvan, et oleme juba pool aastat teinud tühja tööd.»

Läksin haagismajakesse, milles McCoyga elasime.

«Manion, oota!» hüüdis McCoy. «Meil on seda tõesti vaja!»

Sulgusin oma tuppa.

Nad tulid mulle järele ja istusid mu kõrvale voodile.

Ärritusin. Ma polnud nii tüütute inimestega harjunud.

Samantha ütles:

«Me ei tahtnud sellest rääkida, aga…» ta neelatas, «meie suhted Nessie’ga on teatud mõttes isiklikud.»

Ma ei vastanud.

Samantha jätkas:

«Vaata, Manion, me oleme Robertiga juba kolmekümnesed. Aga mida me oleme saavutanud? Üksnes koha professor selle-ja-selle laboris. Meil on teatud reputatsioon — püüdliku ja tööka laborandi oma. Seda kõike on vähe. Oleme jõudnud ikka, kus tuleb juba midagi ära teha. Või loovutada koht noorematele ja perspektiivikamatele.»

«Ja parema puudumisel olete otsustanud avastada Nessie?»

Samantha noogutas.

«Ning me vajame selleks sinu abi.»

«Kuid videolindil pole sugugi üksnes udulaigud, mida võib tõlgendada nii ja naa. Seal on ka batüskaafi kujutis,» ütlesin naeratades.

«Kui taipamatu sa oled! Sellest kohast võib videolint niiskust saada — välitingimused, teadagi. Oleme Robertiga nõus süü enda peale võtma.»

Raputasin pead.

Samantha muutus närviliseks.

«Me ei nõua ju sinult palju. Helde taevas, kui ainult mõelda, mida füüsikud ja insenerid on kõik silmagi pilgutamata teinud — reostanud elukeskkonna, pannud kokku neutronpommi ja tiibraketid. Mis on selle kõrval tilluke võltsing? Pealegi teaduse huvides.»

«Aga kas te olete mõelnud, mida teha juhul, kui te ei leia Nessie’t ka järgmise kolme kuuga? Kas püüate pehmeks rääkida mõnd BBC multiplikaatorit?»

Võttis veidi aega, enne kui vihane nohin märku andis, et bioloogid olid vihjest aru saanud.

«Manion, kui vastik sa oled!» sisistas Samantha.

«Ma võin veelgi vastikum olla. Näiteks helistada teie instituuti ja teatada, kuidas te kavatsete neid petta.»

McCoy kahvatas.

«Manion…»

Naersin tigedalt, ja haaranud kapist magamiskoti, tulin tulema. Tegin endale aseme lõkke äärde, et bioloogidele mõista anda, kui kõrini mul sellest jutust on.

Ja tõesti, lõkke äärde nad mulle järele ei tulnud.

Kell kaks öösel ärgates lõdisesin külmast. Lõdisesin? Ei, ma lausa vappusin, nagu oleksin lamanud ihualasti paljastel elektritraatidel. Kirudes maapõhja kõik õhukesed nailonmagamiskotid, mis on soojad üksnes ajakirjade reklaamilehekülgedel, ajasin end külmast kangetele jalgadele ja tatsasin haagismajakesse.

McCoy uksest möödudes märkasin, et see oli lahti. Vaatasin sisse — ta oli välja läinud. Ka vintpüss oli seinalt kadunud. Vaene mees, ta üksnes ei uskunud järveelukate olemasolu, vaid koguni kartis neid!

Siis turgatas mulle pähe, et püss võis McCoyl kaasas olla sugugi mitte Nessie-hirmust. Ta polnud küll enesetapja tüüp, aga õhtul olid bioloogid astunud meeleheitliku sammu. Ning nähes, et see jäi tagajärjetuks…

Rahu, mõtlesin, ohjelda oma kujutlusvõimet.

Ent ometi tundsin kasvavat erutust. Mul seisis selgesti silme ees, kuidas McCoy oli kahvatanud mu ähvarduse peale nad paljastada. Ja polnud ka ime — see tähendanuks nende akadeemilise karjääri lõppu.

Jooksin Samantha juurde. Kui ka tema polnud McCoyga koos väljas, teadis ta üht-teist kindlasti. Näiteks milline oli McCoy meeleolu.

Koputasin, tõmbasin ukse lahti ja — lõin selle kohe kinni.

Toas olid Samantha ja Gonzalez, ekspeditsiooni kaameramees.

Gonzalez Samantha juures oli üllatus. See tähendas, et McCoyga oli nüüd kõik lõppenud.

Ent mida tegi praegu McCoy? Seda polnud kellegi käest küsida. Ajada laager üles üksnes kahtlustuste pärast oleks olnud naeruväärne. Seepärast otsustasin tegutseda üksi.

Jooksin järve poole.

Esmalt kostsid helid — viled, huilged, mürtsatused. Arvasin ära tundvat sadamakraana krigina. See oli üllatus — järve ääres suuri sadamaid polnud.

Jooksin mööda kallast edasi. «McCoy!» hüüdsin. «Robert!»

Müra valjenes. Metall libises kriisates metallil, kraanad möirgasid, liikudes nagu haavatud elevandid. Mingi mulle tundmatu masin tekitas mürtsatusi, mis meenutasid vaiade rammimist.

Muutusin valvsaks. Midagi oli valesti. Sadamahelide kakofooniasse kostsid selgesti püssipaugud.

Hetk hiljem silmasin enda ees kalju tipus meest. See oli McCoy! Lühike vintpüss palges, taganes ta, selg ees, järsaku ääre suunas.

Enesetapu moodi see polnud. Pigem paistis, et keegi ajas teda taga. Kuid, kirevase päralt, kes võis olla ohtlik püssiga mehele?

Tegin veel mõne sammu ja tardusin paigale.

McCoy kõrvale kerkis suur veider loom. Saate sellest ettekujutuse, kui kujutlete krokodilli seismas elevandi tagajalgadel.

Avo Paistiku illustratsioon

See loom sai olla üksnes dinosaurus.

Koletis avas lõuad. Vallandus heli, nagu oleks võimsal vintsil pinguldunud terastross. Loom kummardus alla inimese poole.

Kostis lask, seejärel teine…

Hiigellõuad jätkasid häirimatult teed.

McCoy karjatas. Varjanud näo kätega, pöördus ta järsaku poole. Kõhelnud hetke, hüppas ta alla.

Ta langes raskelt, tegi midagi tireli taolist ja jäi liikumatult lamama.

Dinosaurus tatsas edasi-tagasi, suutmata taibata, mis oli toimunud. Ta küünitas alla kadunud hommikusöögi poole ja mörises õnnetult.

Siis hakkas loomal kiire. Ta kadus mu silmist ja uuesti nähtavale ilmudes oli ta juba kalju pealt maas.

Läheb McCoyd sööma, vilksas mul läbi pea.

Kuid ma eksisin, Loom paistis olevat McCoy täiesti unustanud. Ta keerutas üksnes koha peal ringi ja vedas ninaga õhku. Siis, kivistunud hetkeks, nina taeva poole, kummardus ta, kuni tillukesed esikäpad puudutasid maad. Ta pööras pead, ja meie pilgud kohtusid.

Olin ikka veel liiga üllatunud, et hirmu tunda. Ei mu teadvus ega alateadvus suutnud toimuvat uskuda. Midagi niisugust ei saanud toimuda, sellist loomagi ei saanud olemas olla!

Aga ometi traavis ta nüüd otsejoones minu poole.

Ma ei vaadanud ringi. Teadsin selletagi, et ühtki puud, rääkimata kaitsvast metsatukast, polnud silmapiiril.

Olid ainult madala rohuga kaetud lagedad mäed.

Nende poole nüüd jooksingi.

See oli meeletus. Dinosaurus oli minust hulga kiirem. Teadsin, et varem või hiljem saab ta mu kätte ja siis läheb mul veel halvemini kui McCoyl — tema pääses vähemasti nahkapistmisest.

Mu edumaa kahanes jõudsasti. Koos sellega lähenes ka võigas lõpp.

Ent mu mõistus keeldus ikka veel toimuvat uskumast.

Siis nägin enda ees siledat kaljuseina — ühel mäel oli külg nagu noaga ära lõigatud. Kas mitte põgeneda kaljuseinale? Tundus võimatu, et nii kohmakas monstrum suudab mulle sinna järgneda.

Pilk selja taha veenis, et kaljule ronimiseks mul aega polnud. Koletis oli juba liiga lähedal. Äärmisel juhul oleksin jõudnud kõrgusele, kust tal olnuks mind paras kummardamata hammaste vahele võtta.

Meeleheide halvas mu jõu ja koletise sammud selja taga tümisesid järjest valjemini. Kas mitte loobuda? Jääda seisma ja oodata, et kõik juba kiiremini lõpeks?

Eiiii!!!

Kuid mida siis teha? Mida?

Äkitselt süttis mu hinges lootusekiir. Olin kusagilt kuulnud, et kiskja instinkt sunnib teda hoidma kurssi otse jälitatavale. See tagab talle minimaalse pettasaamise juhul, kui põgeneja viskab haake või püüab teda mõnel muul moel maha raputada. Aga kui ma jõuaksin teha ringi ja tõusta seinale kõrvalt, sootuks laugemat nõlva pidi? Nähes mind juba kaljul, ei tuleks loomal mõttessegi järgneda mulle rohust nõlva pidi, ta ründaks otse kaljut. See aga tähendaks, et olen pääsenud…

Pingutasin kõigest jõust ja, veremaitse suus, jõudsin lõpuks kaljuseinale.

Koletis tuligi mäenõlvast mööda!

Kuid mu rõõm oli üürike. Toetanud esikäpad kaljule, asus elajas end seda mööda üles punnitama. Ja mis kõige kohutavam, ta tegi seda kiiremini kui mina.

Ma peaaegu jooksin kaljul. Komistasin igal sammul, mu põlved, küünarnukid ja peopesad immitsesid verd, kuid mul polnud aega seda märgata.

Hiiglaslik sepalõõts kähises juba õige lähedal. Tundsin kehal looma kuumi hingeõhupahvakuid. Piilusin üle õla ja kangestusin: tohutud krokodillilõuad avanesid mu all, paljastades sajad korrapäratud hambamügerikud.

Siis, hetk varem kui hilja, ta libises.

Ma ei jäänud vaatama, mis tast sai. Iga võidetud sekund oli oluline ja ma polnud veel pääsenud. Alles teisel pool mäetippu oleksin võinud kergemini hingata ja loota, et, kaotanud mu silmist, oleks loom mu unustanud — nagu ta unustas McCoy…

Kolm meetrit enne tippu muutus sein täiesti püstloodseks. Sirutasin käed taanduva kaljukumeruse poole, andsin jalgadega meeleheitliku tõuke ja — haarasin tühjust.

Uuesti puudutasin maad juba hulga madalamal.

Veeresin alla, dinosaurusele järele!

Maailm rullus mu ümber, ja iga kord kui nähtavale ilmus koletis, oli ta endisest lähemal, suurem ja hirmuäratavam.

Lõpuks peatusin.

Sammud lähenesid. Tume vari langes mu peale.

Sulgesin silmad. Kõik, mõtlesin, nüüd on lõpp…

Miski haaras mu puusadest, terav kõditunne lõikas läbi kõhukoopa, kadus, ja tuli jälle tagasi. Ja siis veel kord, ja veel…

Keerasin end selili.

Hiiglaslikud lõuad vehkisid mu kohal, haarasid mu keha järele ja tungisid sellest läbi nagu suitsust. Koletis möirgas, haaras uuesti ja taganes. Tema tohutu jalg kerkis mu kohale, vuhises läbi õhu ja langes raskelt. Uuesti vaid kõditunne, ei midagi enamat.

Avo Paistiku illustratsioon

Ajasin end püsti.

Nagu udu oli mu ümber koletis, trampis jalgadega ja vehkis sabaga.

Läbi looma keha paistsid kahvatu hommikutaevas, kustuvad tähed ja koidukuma.

Ning äkki oli kõik läinud.

Istusin hingetuna maha. Kaua aega ei mõelnud ma millelegi. Alles siis, kui nägin enda kõrval Samanthat ja Gonzalezt, ärkasin. Juuksed sassis ning seljas üksnes džiinid ja tuulepluusid, haisesid nad kõige vastikumalt viski järele.

Samantha naeratas võidukalt.

«Noh, Manion, kas ütled veel, et Nessie’t pole olemas?»

«Ütlengi.»

«Kuid ma sain ta fookusse,» ütles Gonzalez. «Ma filmisin kogu aeg, kui te seal kalju peal turnisite.»

Taipasin, et nad polnud näinud, kuidas koletis õhku haihtus.

Samantha jätkas: «See oli allosaurus. Kui me selle filmijupi Londonisse saadame, pikendatakse ekspeditsiooni korrapealt. Ja siis me leiame ta, kindla peale.»

Avasin juba suu, et öelda, kui ekslikul arusaamisel nad on Nessie’st, kuid mõtlesin ümber.

«Saada pealegi,» ütlesin. Ning mõttes lisasin: näe pealegi seda koletist, aga näe seda niisama lähedalt kui mina! Sest bioloogial polnud selle elukaga midagi peale hakata.

Bioloogid saidki pikendust, kuid mind see enam ei puudutanud. Üsna pea saabus mulle asendaja — prillidega blond häbelik noormees. Ta paistis olevat sellest Nessie-värgist üsna sisse võetud, nii et sattus õigesse kohta.

Naasin Londonisse, teadmata, et olin saanud painaja. Mõnikord ärkan öösiti, hirmuhigi otsa ees, nähes enda poole sirutumas viirastuslikke krokodillilõugu. Leban siis kaua ärkvel, mõeldes sündmustele tol kaugel ööl. Ma ei püüagi asjale seletust leida — minu teadmiste piirist asub see väljas, kaugel väljas. Ma võiksin üksnes fantaseerida — näiteks oletada, et looduse kummalise kapriisi ajel kohtusid sel ööl nagu teistelgi kordadel, kui Nessie’t on nähtud, eile ja täna, veeuputuseelne koletis ja aatomiajastu homo sapiens.

Ohkan. Viljatud, viljatud mõtted.

Kuid mida arvaksite asjast minu asemel teie? Teie?


«Pioneer» 1985; nr 1

Digitaliseerinud Andreas Jõesaar

Advertisements
%d bloggers like this: